KRISTIINA BLOGI | „Elu väikelastega on näidanud, millisteks eneseohverdusteks ja füüsilisteks ebamugavusteks ma nende nimel valmis olen“
Usun, et kõik, kes on saanud lapsed, jagavad oma elu mõtteliselt kaheks – esimesel pool aeg, mil järeltulijaid veel polnud ning oldi n-ö ise oma elu peremees, ja teisel pool periood, kus ollakse lapsevanem. Tunnen üksikuid inimesi, kes väidavad, et lapsed pole nende elu eriti muutnud. Siiski arvan ja tunnen enda kogemuse pealt, et muutused toimuvad küll. Ja need võivad olla vägagi dramaatilised.
Enne ise lapsevanemaks saamist ei pidanud ma küll end beebinduse alal eksperdiks, aga arvasin siiski teadvat, kuidas ja milliste tõekspidamiste järgi ma oma lapsi kasvatama hakkan. Esimesena meenub raudkindel teadmine, et beebid magavad oma voodis ja soovitavalt veel eraldi oma toas. Meie voodi on ikkagi m e i e voodi. Nali on muidugi minu kulul, sest nüüd, pea kuus aastat emana, on meie voodi meie kõigi voodi ja emb-kumb lastest tuleb sinna igal öösel kaissu. Teine laps läheb teise lapsevanema juurde diivanile.