Appi, mu laps varastab! „Raha läheb pidevalt kaotsi. Tunnen end juba süüdi, et alati esimese asjana last süüdistama pean...“

„Meie laste pisivargused läksid nii käest ära, et vanaema hakkas neile omal algatusel iga kuu taskuraha andma. Ta ei selgitanud, miks, aga ilmselt lootuses, et ehk lapsed ei varasta siis,“ ohkab Tiina.

Ühel pärastlõunal tekkis mul teiste emadega arutelu: kes, kas ja mida lapsena varastanud on. Suureks üllatuseks selgus, et kõik jutuajamises osalenud naised, kes on praegu viisakad töö- ja pereinimesed, on lapse või teismelisena midagi näpanud. Olgu selleks komm külapoest, mõned eurod vanemate taskust või midagi muud. Vajadust selleks polnud kellelgi. Jõudsime ühisele arusaamale, et ilmselt oli tegu uudishimu, kambavaimu ja piiride kompamisega. Ent olles nüüd ise emad, on meil vaja kombata ka teisi piire: kuidas käituda, kui enda laps selliseid asju teeb?

Klaudia (12) emal Piretil on selgelt meeles õhtu, mil lapse parim sõbranna koos oma isaga neile koju saabus. Tuli välja, et kolm tüdrukut – Klaudia ja ta sõbrannad – olid käinud Selveris mänguasju varastamas. „Vaatasin sõbranna isa käes olevat kotti, mis oli ääreni pehmeid mänguasju täis, ja olin šokis,“ meenutab Piret. Klaudia hakkas nutma, silmad häbi täis. Tuli kahjuks välja, et too kotitäis oli vaid sõbranna saak. Klaudia enda toast tuli välja veel 15 mänguasja – tema varastatud saak.

Pireti elukaaslane pakkus