„Mõistsin, et mu lapsel on lisaks Aspergeri sündroomile ka ATH. Tundus, et abi polegi olemas“

Laps oli 6-aastane, kui mu toonane elukaaslane minu tähelepanu lapse käitumisele juhtis. Panin seepeale lastepsühholoogi juurde aja. Selgus, et lapsel on Aspergeri sündroom, hiljem lisandus ATH. Nüüd olen lõpuks hakanud seda kõike aktsepteerima, aga see on olnud pikk tee.

Olin hulluks minemas ja kartsin, et laps ei lõpeta klassi ära. Ühel hetkel sain teada, et koolil on kohustus tagada õpilasele tema individuaalsetest võimetest lähtuv jõukohane õpe ja areng. Vajadusel pakkuda tugiõpetajat, üks-ühele õpet või näiteks väikeklassi. Nüüdsest on lapsel koolis tõhustatud tugi – tal on juba mitu aastat oma kindel tugiõpetaja (kes saab lapsega ka õnneks suurepäraselt läbi), kellega tal on kindlad tunnid, kus nad saavad koos mingeid asju järele teha, ta suunab last, tuletab mingeid asju meelde jne.