„Veel viieaastasena ei osanud mu laps rääkida. Ta häälitses kinnise suuga ja tema juttu polnud võimalik mõista.“ Mis on kõneapraksia ja kuidas last aidata?

Kolmeaastaselt hakkasid poisil tekkima mõned mõistetavamad sõnad, kuid hääldus oli ikka ebaselge. „Me ise saime poja kõnest enam-vähem aru, kuid teistel oli temaga väga raske. Perearst soovitas pöörduda jälle logopeedi juurde,“ meenutab ema keerulist teekonda.

Kui poiss sai viieaastaseks ja ta kõne oli võõrastele ikka arusaamatu, muutus ema väga murelikuks. Ta kuulis, et ka Tallinna õppenõustamiskeskuses tegeldakse kõneprobleemidega, ja pöördus sinna. Sealselt logopeedilt sai ta lõpuks selgust: lapsel on arenguline kõneapraksia ja vaja on järjepidevat logopeedilist abi. Kindlasti oleks Hans vajanud ka tasandusrühma lasteaias, kuid selle leidmiseks oli juba hilja.

Triin polnud arengulisest kõneapraksiast midagi kuulnud. Ka netist ei leidnud ta selle kohta palju infot. „Õnneks õppenõustamiskeskuse kaudu saime ühe kogemustega logopeedi vastuvõtule, kelle abiga Hans sai p-, t-, v- ja l-hääliku selgeks. Hans asendas neid kõiki varem alati k-häälikuga,“ räägib ema.