KRISTIINA BLOGI | Mõnikord on vanemlus tänamatu. Ema võib nahast välja pugeda, et kõigile meele järgi olla ja ikka pole see piisav

Olen olnud terve elu oma ema suhtes päris kriitiline ning nagu tavaks, sai mulle alles ise emaks saades selgeks, et hakkama saamine kolme väikese lapsega pöörastel üheksakümnendatel ei olnudki võib-olla kõige lihtsam valem. Eriti arvestades, kui vähe oli kombeks isadel tol ajal kodusesse elusse panustada. Nüüd, kui minu peagi kuueseks saav tütar mulle emana etteheiteid teeb, on seda mõnikord ikka tohutult raske taluda. Ja teine kord ajab õnneks naerma ka.

Kõige toredamad etteheited on südamest tulnud vihapursked, kus laps lubab endale otsida parema ema, kes lubab tal lõputult komme süüa, multikaid vaadata ning ei käsi mitte kunagi õue mängima minna. Sellised argumendid ei tekita minus üldse halba tunnet, pigem vastupidi.

Teistlaadi on aga tütre kriitilised jutud sellest,