Pidev siseheitlus, kas saada veel üks laps. „See pole otsus, millest hiljem taganeda saaks“

Vaeme abikaasaga juba pikemat aega poolt- ja vastuargumente, kas saada teine laps, ning otsusele jõuda ei suuda.

Emaks saamine oli mu unistus üsna varasest east saati. Nooremana olin kindel, et soovin kaht üsna suure vanusevahega last ja et lapsed oleksid 30. eluaastaks käes. Teekond esimese lapseni osutus aga keerulisemaks, kui arvata oskasin. Edasi olen suurema osa ajast olnud veendunud, et soovin vaid üht last.

Tunne, et ilmselt saavad meist vaid ühe lapse vanemad, kasvas esimest last oodates. See protsess tõi kaasa palju südamevalu katkenud ootuste näol ja mitu väga kriitilist tervisega seotud hetke. Kahel korral sattusin emakavälise rasedusega haiglasse ning teine kord neist osutus eriti hirmutavaks: mul tekkis sisemine verejooks, kaotasin ühe munajuha ja vajasin nii erakorralist operatsiooni kui ka vereülekannet.

Tõsiasi, et nii minul kui abikaasal on terve kuhi õdesid-vendi, kelleta me oma elu ette ei kujuta, on seda pilti aga hoogsalt kõigutanud. Nii kaalume pea iga nädal poolt- ja vastuargumente, kuid otsuseni ei jõua.

Mis on meie vastuargumendid kahe lapse vanemaks olemisele?