Eeldused emadele on liiga karmid. „Ma ei jaksanud enam vurrina keerelda, et iga päev ideaalse ema tiitlit välja teenida“

Kullake, palun pane müts pähe. – Ei pane.

Väljas on külm. – Ei ole.

Ma muretsen, et sa jääd haigeks. – Ära muretse.

Ma kurvastan, kui sa mütsi pähe ei pane. – Ära kurvasta.

Mulle on tähtis, et sa mütsi pähe paneksid. – Mulle ei ole.

Selline mõttevahetus oli mul Rupertiga (7) kestnud mitu päeva. Minu malbel häälel siristatud mina-sõnumid ja tunnete peegeldamine sai osaks kurtidele kõrvadele, poiss keeldus koostööst. Pisitasa hakkas minu sõnadesse sugenema ärritus. Tekkis kihk käratada: „Müts pähe ja jutul lõpp!“ Mind aga hoidsid tagasi kasvatusgurude manitsused: ole kannatlik, peegelda tundeid, luba lapsel end väljendada, anna aega. Hammaste kriginal rühkisin edasi.

Tunnistan, et mu „armulugu“ kasvatusekspertidega algas juba enne lapse sündi. Lugesin apla uudishimuga hunnikute kaupa kasvatusalaseid raamatuid ja artikleid ning kuulasin podcast’e. Minusugune „umpa-lumpa“ pidi toetuma ekspertide kirjasõnale ja lapse vaimse tervise huvides seda täht-tähelt järgima. Omapead tegutsedes tekitavat ma lapsele ränga psühholoogilise trauma, millega poiss maadlevat kogu elu. Temast saavat sopajoodik, käpard või memmepoeg.

Rupertit paraku ei huvitanud spetsialistide arvamused. Kord juhtus, et poiss kukkus ja kriimustas põlve. Ta karjus nagu rattal. Raamatute järgi pidanuks olema ta reageering tunduvalt tasasem. Targutasin loetu valguses