Lisaks kärule said kriitikat mehe ja lapse riietus. Kommentaatorid kütsid järjest üksteist üles sõnavõttudega stiilis „seadus kohustab sekkuma, kui lapse elu ja tervis on ohus“ (mis on õige, aga mõistagi ei käi töö­korras pruugitud käru kohta). Kui selgus, et see mees elavat Tartu lähedal Haaslaval ja tal on kuus last, ilmusid lõime mõnitav-haletsevad kommentaarid paljulapseliste kohta.

Paari nädala pärast tegi valla lastekaitse­ametnik ette hoiatamata koduvisiidi, aga vanemaid polnud kodus. Isa kirjalikule arupärimisele vastas ametnik, et temani on jõudnud mitmeid teateid võimalikest abivajavatest lastest. Sellele järgnes kadalipp – vanemate unetud ööd mida-ma-võisin-valesti-­teha-mõttega, sest spetsialist ei avaldanud esi­algu, millised lapsed peaks teadete kohaselt abi vajama ja milline see abi peaks olema.

See mees, kes vana käruga sinna bussi astus, olin mina: 42aastane Indrek, Tartu Ülikooli õppejõud. Eestis on praegu selline ajajärk, kus lapsi on vähe ja ühiskond jälgib kullipilgul, et need vähesed oleksid uueväärsete asjadega üle külvatud. Kui ei ole

Jaga
Kommentaarid