Vanaema armastust jagub vaid lemmikutele. „Ühte last poputati pidevalt, teine võis sealsamas olla, aga temast ei tehtud väljagi“

„Meie perre sündis kaks aastat tagasi teine laps, tütar, misjärel muutus vanavanemate suhtumine pere esiklapsesse täielikult. Teda justkui polekski nende jaoks nüüd olemas. Nagu ka hiljuti lisandunud pesamuna,“ ütleb Saskia.

Kui Saskia ja Markuse perre sündis kuus aastat tagasi poeg, olid Markuse ema-isa sama elevil kui noored vanemad ise. „Nad aitasid meil osta lapsevankri ja muid suuremaid asju. Kui Mikk (6) oli sündinud, andsid nad mulle pärast rasket sünnitust hingetõmbeaega ja läksid tihti ise beebiga jalutama,“ meenutab naine.

Mida vanemaks Mikk sai, seda rohkem olid vanavanemad abiks. Tänu sellele, et Markuse ema oli nõus Mikku hoidma, sai Saskia ka pärast lapsehoolduspuhkust kohe tööle naasta. „Kõik toimis ja meil polnud kunagi mu vanematega arusaamatusi ega vaidlusi,“ lisab Markus.

Kahjuks olukord muutus, kui perre sündis tütar Lisell (4). Vanavanemad vahetasid justkui lapselapsed omavahel ära. Nüüd oli Lisell tähtsaim ja Mikku polnud nagu olemaski.

„Varem oli Mikk tihti nädalalõputi nende juures, nüüd polnud sellest juttugi. Mikk küsis minult korduvalt, kas mamma ja papa ei tahagi enam mind enda juurde võtta või minuga koos midagi teha. Ma ei osanud talle kahjuks midagi vastata,“ möönab Saskia. Tal ei jäänud muud üle kui vanavanematega rääkida. Paraku