KRISTIINA BLOGI | Luban kuueaastasel asula piires üksi liikuda - tunnen küll vahepeal muret, aga tean, et pean last usaldama

Mäletan, et kui käisin omal ajal viimaseid aastaid (või viimast aastat?) lasteaias, tabas mind vastupandamatu soov tulla sealt koju ise, ilma saatjata. See oli tol ajal, üheksakümnendate alguses vist täiesti aktsepteeritav, aga ema pidi iga päev kirjutama uue tõendi, et sel ja sel kuupäeval läheb see ja see minu laps ise lasteaiast koju. Tundus tohutult ebaõiglane, et üks lubakiri ei andnud mulle igavest vabadust tulla ja minna oma suva järgi.

Praegu oleme jõudnud oma pereelus perioodi, kus äsja kuueseks saanud tütar on viimastel kuudel avaldanud samuti jõuliselt soovi iseseisvuda. Talle meeldib ise lasteaiast koju kõndida või üksi rattaga skatepark´i sõita, et seal sõpradega hängida. Jah, juba ... Seejuures ei ole üldse teemaks, et nende samade sõpradega on ta juba terve lasteaiapäeva koos veetnud.
Lasteaiast koju ei ole meil iseenesest pikk tee, umbes 500 meetrit, aga kuna tegemist on asula piiriga, kus puuduvad kõnniteed