„Isa tahtis mind aidata, aga hoopis süvendas mu kriisi.“ Spetsialist: kui lapsega tundub kõik enam-vähem normaalne, siis vanem usub, et nii ongi

„Isa tuli mu tuppa ja küsis, miks ma nii kurb olen. Vastasin: „Isa, ma pole õnnelik.“ Ja mis tema ütles? Soovitas mul naeratada. Sellega oli vestlusel kriips peal,“ meenutab Maria jutuajamist, mis ta teismeeas lukku keeras ja vaimsete muredega üksi jättis.

„Olen terve elu keskmisest emotsionaalsem olnud ja ka teismeiga möödus tunnete virvarris. Isegi kui mu pere arvas, et nad teavad, mis mu sees toimub, polnud neil tegelikkuses halli aimugi,“ räägib nüüdseks 25aastane Maria.

Tüdruk käis kaheksandas klassis, kui ta sõbranna ema raskelt haigeks jäi. „Enne seda elasime justkui kahekesi roosa mulli sees ja tegime koos teismeliste asju. Näiteks unistasime, et kuulsad rokkarid oleksid me poiss-sõbrad, ja tantsisime nende kontsertidel esireas. Kui Kati emal vähk diagnoositi, muutus aga kõik.

Teismelisele kohaselt võitles Maria samal ajal oma minapildiga. „Püüdsin kõigile meeldida, ka oma vanematele, kes tahtsid, et oleksin tubli viieline õpilane. Seda kõike oli liiga palju,“ tunnistab neiu. „Täiskasvanule võivad need olukorrad tunduda väikesed asjad, aga mulle oli see kogu maailm. Nii leidsin end ühel päeval kodulähedaselt sillalt alla jõkke vaatamas ja mõtlemas, mis tunne oleks hüpata ja kõik unustada