Igal suvel loksusime Tädiga kollases bussis Sininõmme surnuaeda, rajasime endile sõgedas võsas teed ning riisusime umbes 8ruutmeetrist pinda keset põõsaid ja kive ja murdunud riste. Tädi nimetas iga kord kaheksa inimest, kes sinna maetud on, kuigi riste oli sel platsil täpselt poolteist. Seejärel loksusime Sinimäele. Kui õnnestus jõuda bussile, mis läks tšeres gladbõšje, oli hästi. Sai kohe Sinimäe surnuaias ka platsid ära riisuda ja siis mööda kruusateed mitu kilomeetrit vanaema juurde kõmpida. Idüll!

Jaga
Kommentaarid