Emadus käib tõusude ja mõõnadega

Kas minust sai selline ema, nagu arvasin, et minust saab? „Kujutasin ette, et emadel peaksid olema keemilised lokid ja kitlid ja lokirullid,“ meenutab moedisainer Liisi Eesmaa meie mainumbris lustakalt aega, mil nukkudega mängis.

Ka last oodates ja käru lükates kujutame endale ette, millised emad meist saavad. Vaatame teisi emasid ja võrdleme, loome mingi pildi heast emast. Kui lapsepõlve ettekujutused ajavad tagantjärele muigama, siis täiskasvanuna endale pandud ootused ei pruugi seda alati teha.

Ma arvan, et me pole emana kunagi valmis. Ema, kes olen täna, ei defineeri seda, milline olen homme. Iga järgmise lapsega muutub ka ema, nagu ka iga katsumusega. Esimest last kasvatades on sageli lihtsam reel püsida ja ilmselt ka entusiasmi rohkem teha kõike „õigesti“. Kui aga lapsi ja iseloome on rohkem, võib olukord olla sootuks teine. Või kui on üks laps, aga ta osutub keskmisest keerukamaks. Või osutuvad ema enda tunded või toimetulek keskmisest keerukamaks. Samas kasvab ajas kogemus ja tuleb juurde teadmisi – me õpime ja areneme.