„Mu laps ronib iga öö meie voodisse, olen sellest kurnatud!“ Spetsialist: teadusuuringutele toetudes võiks isegi vastsündinu oma voodis magada

Marten oli väiksena väga suure lähedusvajadusega, mistõttu magas ta lausa 8. eluaastani ema voodis. Isa oli ammuilma diivanile kolinud. „Lõpuks olin lapse kõrval öösiti ärkamisest nii väsinud, et oli selge: nõnda me jätkata ei saa,“ tõdeb ema Silvi.

Silvi poeg Marten (8) kolis ema voodist oma tuppa magama aasta eest. Pere oli korraldanud elu nii, et ema magas lapsega vanemate magamistoas ja isa diivanil. Nii tundus kõigile lihtsam. Loomulikult aga ei saanud Silvi lapse kõrval end korralikult välja puhata, sest iga poja liigutus ajas ta ärkvele. Aastate jooksul kuhjunud väsimus viis naise eelmise aasta talvel kindla otsuseni: poiss peab oma tuppa magama kolima. See aga niisama lihtsalt ei õnnestunud.

Psühholoog ja unenõustaja Kene Vernik ütleb, et teadusuuringutele toetudes võiks isegi vastsündinu oma voodis magada. Emad ja nende kaisus magavad lapsed on uuringute järgi ärevamad ja kontrollivamad – nende uni ei ole nii kvaliteetne, sest ööd hakivad pisiärkamised.

Kene töökogemuse põhjal on Eestis üsna tavapärane, et eelkooliealised lapsed vanuses 4–6 aastat magavad vanematega ühes toas. Samas toas magajaist on enam-vähem pooleks neid, kes magavad ühes voodis, ja neid, kes magavad eraldi voodites, kuid ühes voodis magajaid on natuke rohkem.

Kuidas laps ikkagi eraldi magama saada? „Kui meie poole pöördub pere sooviga harjutada laps vanemast eraldi magama, alustame sellest, et