KRISTIINA BLOGI | Kui arst ei lubanud mul lapsele toeks olla, pidin pealt vaatama, kuidas ta võõraste käte vahel hirmust väänles ja kriiskas

Vaevalt, et ükski lapsevanem otseselt sooviks oma järeltulijaga arsti juures käia, kuid aeg-ajalt on see siiski paratamatus. On uskumatu, kuivõrd erinev kogemus võib lapsega haiglas või polikliinikus käimine olla sõltuvalt lihtsalt sellest, mismoodi arst lapsega suhtleb.

Arstid on loomulikult inimesed oma nõrkustega, kellel on samuti halbu päevi, kes väsivad, tüdivad või on lihtsalt olnud pikalt söömata-joomata, kuid arvan, et üsna õigustatult eeldame vähemalt lastega tegelevatelt tohtritelt võimet ja oskusi suhelda väikeste inimestega sõbralikult ja soojalt. Minul on oma 6-aastase emakarjääri jooksul olnud kogemusi skaala eri äärmustest.

Ühe markantse näitena võiks tuua olukorra, kus alla aastasele lapsele oli vaja teha ultraheliuuring ning kuna tütar oli parasjagu võõristamise kõrgfaasis, olin läbi mõelnud, kuidas saaks protsessi kõigi osapoolte jaoks võimalikult sujuvaks ja meeldivaks teha. Teadsin, et laps vajab silmsidet minuga ning võimalusel isegi käest kinni hoidmist. Suur oli minu ehmatus, kui tõreda olemisega arst ajas mind kohe lapsest eemale, öeldes midagi säärast, et kui emad kogu aeg oma lapsi poputavad ja hellitavad, siis ei saa nad kunagi elus midagi tehtud