9 kriminaalkaristust, vangla ja sõltuvused. „Mu lapsed ei tunnistanud mind. Mu mõistus lakkas töötamast, ma ei teadnud isegi oma nime“

Eile Riigikogu konverentsisaalis toimunud emadepäevale pühendatud konverentsil „Murtud süda“ meenutas Merike Klemets, endine vang ja sõltlane, aega, mil ta lapsed temaga ei suhelnud ja kogu ta elu oli kokku varisenud. Eile seisis naine uhkelt publiku ees tõestamaks, et oma saatust on võimalik muuta.

„Ma olin 11, kui kolisime vanematega Lasnamäele ja ma sattusin valesse seltskonda. See oli seltskond, kus polnud valikut – tegidki kõiki asju nagu nemadki. Alguses suitsetamine, alkohol. Siis juba liimi nuusutamine ja narkootikumid,“ tunnistas naine ausalt. Merike nentis, et vanemad ei suutnudki teda tollal kontrollida. Nad käisid tööl ega suutnud olukorda hallata.

15-aastaselt sünnitas Merike oma esiklapse, keda hakkasid kasvatama naise vanemad. Merike ise oli juba sõltuvuses rasketest narkootikumidest. „Kui alguses oli tegu kambavaimuga, siis hiljem oled ise seal sees ja ei saagi sealt ära.“
Merikest intervjueerinud Hannes Hermaküla küsis naiselt, kas ta tajus ka ise tol ajahetkel, et kõik mis ta teeb pole hea idee. „Ma ei mõelnudki, ma läksin kaasa,“ meenutas naine.

Lapsed ei suhelnud minuga

Vargused ja narkootikumide müük saatsid noore naise mitmel korral ka trellide taha. Erinevaid kriminaalkaristusi kogus naine kokku 9. Kuigi Merike proovis korduvalt loobuda ja oma elu ümber pöörata, naases ta koju jõudes ikka ja alati vanade elukommete juurde tagasi.

„Murdepunkt oli taaskord vanglas olla. Mu karistuseks pidi olema 7 aastat. Kogu mu elu oli kokku kukkunud. Selleks hetkeks oli mul kaks poega, kes minuga ei suhelnud. Mu organism ei tulnud enam toime. Ei füüsiliselt ega vaimselt, mõistus lakkas toimimast,“ tunnistab naine.
Viimase all pidas Merike silmas, et ta ei mäletanud enam ei oma nime ega osanud ka elementaarseid asju. Olgu selleks lusikaga söömine või tualetis käimine. „Mind eraldati teistest. Ma olin elav laip, kes ei saanud millestki aru. Ma olin surnud...“

Uus algus

Muutus toimus, kui Merikese juures käis kaplan, kes tema eest palvetas. „Minu hingekarje oli see, et kui taevas on keegi, ta teeks midagi. Ma ei suuda enam nii, ei taha siin olla. Järgmine hetk, mida ma mäletan on, et mu näo ette kukkus ajaleht. Ma avasin silmad ja suutsin kuupäeva välja lugeda. Ma tajusin esimest korda üle pika aja ära, mis toimub. 17.05.2014 oli mu uue elu algus,“ mäletab naine selgelt.

Läbi ime vähendati Merikese karistust vaid 1,5 aasta peale. Pärast karistuse ära kandmist läks naine rehabilitatsioonikeskusesse ja lõpetas Ukrainas praktikal, kus ta teenis narkomaane, kodutuid ja alkohoolikuid aidates neid ravida. Seal leidis ta ka armastuse ja abiellus. Nagu Merike praegu, on ka tema abikaasa pastor.

Madal enesehinnang viis halvale teele

Tänaseks on Merikese peresuhted taastatud. Kui pojad teda varem ei tunnistanud ja neil oli häbi oma emast rääkida, ütles vanem poeg naisele pärast tema Ukrainast naasmist, et on tema üle uhke. „Need olid kõige paremad sõnad,“ on naine tänulik. Lisaks on Merikesel abikaasaga ka 4aastane tütar. Naine usub, et ta ise sattus halvale teele just madala enesehinnangu tõttu, mistõttu on tema jaoks oluline panustada oma tütre omasse. „Ma sisestan talle, et ta on armastatud, kallis, hoitud ja oluline. Täiskasvanud pojad on kohati armukadedad, et miks ma õigel ajal neile seda kõike anda ei saanud, aga ma ei saa seda muuta. Ma pole täiuslik.“

Naine tõdeb ka seda, et teab mis ajastul me elame ja mis meid ootab. Seetõttu püüab ta last ette valmistada tulevikuks ja õpetada teda vahet tegema hea ja kurja vahel. Ometigi nendib Merike, et ei saa last kinni hoida ja lõpuks peab ta ikka oma teed ise kõndima. „Kõige tähtsam, mida vanem peab lapsele andma, on teadmine, et ta on väärtuslik ja hinnaline. Tuleb olla laste kõrval. Minu ema ei kaotanud kunagi minusse usku ega lootust,“ on ta tänulik, et sai emale lõpuks ka tõestada, et muutused on võimalikud.