KRISTIINA BLOGI | Elu muutuks üksluiseks, kui hirmust haiguste ees jääks mitu kuud kõikjal käimata

Ma ei pea end tohutuks kanaemaks, kuigi elukaaslane on korduvalt ette heitnud, et olen teatud olukordades liiga ettevaatlik või piiran laste vaba mängu (eelkõige kiiruse ja kõrguse kontekstis). Samas on pea kõik tütarde suuremad kukkumised ja traumad juhtunud siis, kui mind ei ole juures ja neil laseb vabalt mängida issi ... Ei teagi, kumb lähenemine on õigem, küllap on tõde, nagu enamasti, kusagil seal vahepeal.

Meditsiinitöötajat ei saaks minust kunagi, sest elu on õpetanud, et teiste inimeste verd ja lahtisi haavu mulle vaadata ei meeldi. Enda omadega pole suurt probleemi, aga isegi oma laste kriimustusi või värskeid marrastusi ei ole mulle meeldiv tohterdada. Loomulikult ma teen seda, sest ma olen ju ema ja esmaabi andmine kuulub emade kohustuste kohvrisse koos saja teise ametiga, aga õlgu võdistama võtab see siiski iga kord. Ausalt öeldes ei naudi ma isegi vanema tütre lahtiste piimahammaste loksutamise jälgimist, kuigi seda protsessi sunnitakse mind praegu igapäevaselt vaatama.
Ühesõnaga pean tunnistama, et eelistan terveid ja katkiste põlvedeta lapsi ja olen seega mänguväljakutel või rattasõidul ehk tõepoolest keskmisest veidi ettevaatlikum.

Eesti kliimas ja eriti viiruste perioodil on lapsevanemate seas levinud ka üks teine ettevaatlikkus – kõikvõimalike haiguste paaniline vältimine. Mäletan, et sel ajal, kui mul oli kodus vastsündinu, oleks mõne tatise külalise kohale ilmumine viinud mind täiesti endast välja ja usun, et õigustatult. Suuremal lapsel kergelt mööduv tatitõbi võib pisikesele beebile kujuneda väga tõsiseks haiguseks. Mida suuremaks lapsed aga saavad,