Liina on poolteist aastat õppinud Tartu Ülikooli doktorantuuris, milliste õppemeetoditega õppida arendama eneseregulatsiooni. Nädala jooksul käis ta jälgimas ka väiksemaid Montessori õpperühmi ning soovis esialgseid tulemusi ka konverentsil jagada.

Hea eneseregulatsioon toob tulevikus ka paremad saavutused ja kõrgema palga

„Öeldakse, et hea enesejuhtija peab olema hea enesereguleerija, aga hea enesereguleerija ei pruugi olla hea ennast juhtiv inimene,“ rõhutab Liina. Seevastu enesejuhitud õppe puhul vastutab õpilane kogu protsessi eest, alates eesmärkide sõnastamisest kuni õppeülesande kavandamise ja elluviimiseni. Enesereguleeritud õppes on rõhk õpetaja poolt kavandatud õppeülesande iseseisvalt täitmisel.

„Varasematest uuringutest on teada, et eneseregulatsiooni oskuste arendamine varases lapsepõlves on seotud paljude positiivsete tulemustega, nende hulka kuuluvad näiteks edukas kooliminek, kõrgemad akadeemilised saavutused noorukieas, paremad tervisenäitajad ja kõrgem sissetulek,“ toob Liina Kersna oma ettekandes välja. Oma vaatlustes nägi naine ka seda, et Montessori juhendajad innustavad õpilasi pidevalt varasemalt õpitut meelde tuletama.

Kui laps ei taha ülesannet teha, võib ta selle kõrvale panna

6-12 eluaasta vahele jäävate õpilaste õpperühma vaadeldes selgus, et laps saab tõesti klassis valida, mis ülesannet ta teeb, kui põhjalikult, millal, kellega ja ka kus.
„Olime selle nädala jooksul igapäevaselt tunnistajaks, kuidas mõni laps otsustas ühte ülesannet teha täie keskendumise juures mitu tundi, vahel suisa pool päeva. Ühel päeval joonistasid lapsed koopamaalingut, enamasti said lapsed sellega hakkama 20-30minutiga, aga oli üks laps, kes tegi seda koopamaalingut keskendunult pool päeva. Teised lapsed käisid teda vaatamas ja kiitmas, tema muudkui jätkas. See on hea näide soorituse kontrollimisest: kui ma tahan teha ühte ülesannet põhjalikult, siis keegi ei tule mind katkestama ja ütlema, et sa ei saa seda nii pikalt teha. Samas on ka aksepteeritav see, kui laps võtab ülesande, aga talle ei meeldi seda teha, paneb ta selle kõrvale ja jätkab mõnel teisel ajal. Ülesande võib ära teha nii maksimaalse kui ka minimaalse pingutusega,“ toob Liina Kersna välja.

Lapsed julgevad välja tuua ka juhendaja vigu

Rääkides hinnangute andmisest, tõdeb Kersna, et neid selles pedagoogikas ei anta. Ei negatiivset ega positiivset. Mõnel korral jäi talle küll silma lapsele õlale patsutamine ja „tubli“ ütlemine, ent pigem harva. Pärast vaatlust võib naine südamerahus öelda, et Montessori õpperühma klassiruum on tõesti lapse eneseregulatsiooni toetav. Eriti kuna lapsel on võimalus hinnata end ja teisi ilma omakorda hinnanguid saamata. Seeläbi julgevad lapsed olla enda suhtes küll kriitilised, aga tuua ka välja selle, kui juhendaja vea teeb.

Pärast ettekannet uuriti Kersnalt publikust, kuidas on ikkagi sellega, kui teema õpilasele huvi ei paku. Kas ongi võimalik, et see ei hakka teda kunagi huvitama ja ta ei arenegi sel teemal edasi?

„See on tavaline küsimus Montessori pedagoogika kohta, kuna see võimalus on olemas. Samas on Montessori pedagoogikas kehtestatud minimaalne standart, mille laps erinevates valdkondades peab omandama. Seda jälgivad juhendajad täpselt. Juhendaja märkab, kui laps paneb tegevuse kõrvale ja regulaarselt vaadatakse üle sahtlid, kus on pooleli olevad tööd ja juhendaja ütleb, et sa pead selle lõpuni tegema. Laps saab valida millal ja kui palju teen, aga lõpuks peab ta selle ära tegema. Nägime oma vaatluste käigus, kuidas juhendajad seda väga meisterlikult teevad,“ vastas Liina Kersna.

Jaga
Kommentaarid