„Ma ei suuda emadust nautida. Teen seda kõike, sest pean, samal ajal tahtes sügaval sisimas hoopis kuskil mujal olla“

„Kuidas saab keegi üldse nautida olukorda, kus terve päeva jooksul ei saa teha mitte midagi intelligentsust nõudvat, kus suure osa päevast keegi karjub su peale, kus sa pidevalt teenindad teisi inimesi, kus sinu tahtmised ja soovid ei loe midagi ja oled tühine koht,“ küsib kahe lapse ema, kes oma võsukesi küll südamest armastab, aga ei karda tunnistada, et see pole ainult lust ja lillepidu.

„Ma unistasin juba noorest saadik laste saamisest. Mulle on alati meeldinud lastega tegeleda ning mulle tundus alati, et õnnelik abielu ja lapsed on täpselt see koht, kuhu elus jõuda tahan.

Nüüd olen abielus imelise mehega ning meil on kaks last. Ja... ma vihkan oma elu. Ma vihkan iga päeva, tundi ja minutit sellest.

Ma mõistan, et ilmselt mul oli elust väikelastega vale arusaam, vale kujutelm. Näiteks teadsin, et lapsed öösiti palju ärkavad. Arvasin, et kui laps öösel ärkab, siis kui tema juurde lähen ja lohutan ja kaissu võtan, siis ta rahuneb. Laps saab lähedust, ema juures olla, rahuneb ja uinub varsti uuesti.

Ja siis tuli reaalsus, kus