Kuidas valmistuvad kohalikud perekonnad kriisiolukordadeks? „Praegust maailmaseisu vaadates ei saa jätta ettevalmistusi tegemata“

Päeval, kui täiemahuline sõda Ukrainas algas, muutusid paljud Eesti pered ärevaks. Kaks aastat hiljem räägime sõjast igapäevaselt vähem, kuid kuklas olev hirm, et see võiks ükspäev ka meieni jõuda, on pannud pered tegema ettevalmistusi puhuks, kui peaks juhtuma halvim.

Sellest, et oma ammune soov liituda Naiskodukaitsega tuleb teoks teha, sai Ilona (pildil) aru 24. veebruaril 2022, mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Kui esimesed paar nädalat möödusid hirmunult uudiseid lugedes, siis märtsis oli ta selle organisatsiooni liige. „Tahan olla kriisiolukordades teadlikum, et oskaksin teisi aidata, mitte olla see, kes abi vajab,“ põhjendab ta.

Ilonal on kaks last, Isabel (6) ja Mattias (16), kes on paratamatult tänu meediale sõjateemaga vähem või rohkem kursis. Kuna Ilonat kohustab sõja korral maha jääma nii meediku­amet kui ka sõjaaja amet sanitarina, on nende perel plaan sõjaolukorras lapsed isaga võimalikult kaugele saata.

Emal on ka välja mõeldud, kuidas käituda hetkel, kui peaks vallanduma halvim. Vanemad on