KRISTIINA BLOGI | Emadus on teinud mind nii sentimentaalseks, et mõnikord valutan südant ka võõraste laste ja nende emade pärast

„Ma pean lasteaeda minema“, pomisesin vabanduseks, kui ühelt õhtusse veninud koosolekult enne lõppu minema hiilisin. „Kui õnnelik inimene!“ hüüdis mulle järele üks kolleeg. Ta ei mõelnud tegelikult seda, nagu oleks koosolekult pääsemine eriline õnn. See minu kolleeg – kahe teismelise poja ema – pidas suure tõenäosusega silmas hoopis asjaolu, et mul on pisikesed lasteaiaealised lapsed, kelle juurde kiirustada ja kes mind pikisilmi ootavad. Et see ongi õnn. Argises tormamises võib ju selline pisiasi tihtipeale meelest minna.

Üks suuremaid õppetunde, mida tütred mulle õpetanud on, on hetkes elamine. Olen terve elu olnud patoloogiline mineviku sündmuste üle põdeja ja samas veel ees ootavatest asjadest unistaja. Väikesed lapsed ei mõista eriti aja kontseptsiooni, neil on kõik kohe. Või siis KOHE! Tuleb olla kohal, siin ja praegu. Ja samas just laste pealt näeb kõige paremini aja möödumist. Mu 6-aastane vanem tütar tundub aeg-ajalt juba nii suure inimesena, et olen viimasel ajal mitmeid kordi võtnud ette tema beebiea pildid ja imestanud, et kuhu see pisike tüdruk kadunud on. Teisalt on kummaline tõdeda, et kogu tema isiksus ja olemus on ka beebipiltidelt näha, siis ma lihtsalt ei teadnud, et just need omadused on need, mis talle püsivalt külge jäävad.

Noorema tütrega tajun eriti magusvalusalt tema kasvamist, sest rohkem lapsi mul enam plaanis ei ole. Mida osavamaks muutub ta rattasõidul või rääkimises või joonistamises, seda selgemaks saab, et beebisid meie majas enam ei ela. Ometi meeldib mulle teda niimoodi kutsuda – „minu beebi“ –, mis siis, et sügisel saab ta juba kolmeseks. Tundub, et tahaksin küünte ja hammastega hoida kinni veel sellest väikesest tüdrukust ja kõige nunnumast east, kus keha on nii pisi-pisike, aga tahtmised ja tunded maailmatu suured.

Mõtlemine võib haigeks teha

Emaks saamine muutis mind veel sentimentaalsemaks kui ma loomu poolest olen. Võin vabalt tönnida ilusa muusikaga reklaami peale, kus paarike jalutab käsikäes päikeseloojangus või jälgida heldinult pealtnäha ideaalset pereidülli kusagil pargis.
Samavõrd tundlikuks olen muutunud ka kurbade teemade puhul. Iga uudis lastega seotud õnnetustest või kuritegudest puudutab mind nii sügavalt, et mõnikord on raske isegi argitegevustega toime tulla või öösel sõba silmale saada. Samas on nukker tõdeda, et üksikjuhtumid mõjuvad tõepoolest tragöödiana ning suured numbrid statistikana.
Ju siis pole inimene võimeline tegelikult lõpuni tajuma seda, mida tähendab 14 000 (!) lapse surm Gazas. See number on niivõrd hoomamatu nii visuaalselt kui ka inimlikult, et aju lihtsalt ei suuda sellega lõpuni tegeleda. Lugedes aga (detailse kirjeldusega) uudist ühe Eesti lapse surmast, haigusest või õnnetusest, leian end tihtipeale südant valutamas võõra lapse ja tema lähedaste, eriti ema valu pärast.
Minu südamevalu ei too muidugi seda last tagasi ega lohuta tema perekonda, mõnikord lihtsalt tekitab mõtteid, kuidas veel peaksin oma lapsi kaitsma. Olema liikluses veel ettevaatlikum, piirama suurema lapse liikumisvabadust, kontrollima nende mängukaaslaste vanemate tausta ... Sellised mõtted võivad teha suisa haigeks ja vaevalt et tegelikult midagi kasulikku kaasa toovad.

Lapsed on kingitus

Ainus hea asi, mida õudsed juhtumid kellegi teise lapsega mulle annavad, on arusaam, kui habras on elu ning kui väga peaksin väärtustama seda, mis mul olemas on. Mitte minema närvi mõttetute asjade üle, mitte pahandama kogemata juhtunud äparduste pärast, mitte laskma mööda ühtegi võimalust oma tütreid kallistada, musitada ja süles hoida. Jah, lapsed on mõnikord tüütud, väsitavad ja tekitavad uskumatult kiiresti enda ümber kaose, aga samas on nad ikkagi kingitus. Kui mu vanem tütar on küsinud, kus ta enne sündimist oli, olen vastanud, et me kõik olime enne sündimist tähetolm kosmoses. Ja selleks saame me ka siis, kui meid enam ei ole. Meie aeg siin üheskoos on niivõrd üürike, et sellest tuleks võtta maksimum. Kurvad juhtumid tuletavad seda valusalt meelde, aga veelgi parem oleks, kui see püsiks meeles igapäevaselt, ka ilma uudiseid lugemata.