Rinnast võõrutamise valusad tagajärjed ema vaimsele heaolule. „Kui ta jalgadega voodit tagus ja jonnis, pidin patja peksma, et talle mitte liiga teha“

„Ma poleks iial uskunud, et saabub päev, kui mõtlen, et tahaksin oma last lüüa,“ alustab oma loo rääkimist Liisi*, keda tabas peale lapse rinnast võõrutamist sügav vaimse tervise kriis.

Liisi on alati olnud leebe ja lapsekeskse kasvatuse usku, kus karjumisele ja käskimisele ei ole kohta, kuid imetamisega kaasnenud hormoonide möll tabas teda nii ootamatult, et temast sai justkui teine ema. „Võtsin rinnast võõrutamise ette pisut enne lapse teist sünnipäeva, sest lähiringis kõik emad olid selle teekonna juba edukalt läbinud või läbimas ning ausalt öeldes tundsin tugevat survet, et ka minu lapsel on aeg tissitamisest loobuda,“ räägib ta. „Ma pole 100% kindel, kas ma tegelikult isegi tahtsin seda nii varakult teha, olen alati uskunud, et laps peaks ise loobuma, aga pidevad küsimused stiilis „kas ta saab ikka veel rinda?“ ja hukkamõistvad pilgud panid mu mõtlema, et äkki peaks tõesti lõpetama? Tagantjärgi tunnengi, et kiirustasin