Poja vähile kaotanud vanemad: meil oli valik, kas anda alla või proovida edasi. Lõpuks tõstsid ka arstid käed üles, aga teame, et andsime endast kõik

Laste ja noorte vähki haigestumine on viimase 50 aasta jooksul kasvanud keskmiselt 1,1% aastas. Paljud neist saavad tänu arenenud meditsiinile õnneks terveks. Aga mitte kõik. Nii läks ka Kaspariga, kes sai hirmutava diagnoosi 2,5aastaselt. Pärast 9 aastat kestnud võitlust, suri poiss märtsi lõpus. „Mulle annab rahu teadmine, et me proovisime kõike, mida vähegi võimalik,“ ütleb Kaspari ema Elina.

Leukeemia, täpsemalt lümfoblastleukeemia diagnoos tuli Elinale ja Laurile suure šokina 2015 aasta juunis, mil pisike Kaspar oli vaid kaks ja pool. Paar kuud, mis ta enne diagnoosi lasteaias käia jõudis, jäid viimasteks. Lauri nendib, et normaalset elu Kaspar elada ei saanudki. Ainsaks erandiks ehk see, et ajaks, mil saabus kooliiga, lubas poisi tervis tal kooli minna. Esimest klassi ära lõpetada ta siiski ei saanud – vähk tuli tagasi ja hakkas hirmuäratava kiirusega oma sõrgasid jälle laiali ajama.

Lauri meenutab, kuidas poja elu oligi suuresti täidetud erinevate raviskeemidega. Kõige selle keskel tabas perekonda veel üks šokk: aasta pärast Kaspari diagnoosi sai vähidiagnoosi ka pere pesamuna Mihkel