Teismeliste nutupildid sotsiaalmeedias - kas tähelepanuvajadus või appikarje?

Sotsiaalmeedia on lahutamatu osa teismeliste eludest. Paraku võis see varasemalt olla mõeldud enamasti sõprade-perega ühenduses olemiseks, aga nüüd on see muutunud meediumiks, kus on raske eristada tõde ning, mille läbi levivad ka lõputud trendid. Osad neist võivad märku anda ka suurematest probleemidest, mis muidu ehk märkamatuks jääks.

Üks nendest trendidest, mis tõstab eriti pead just teismeliste seas, on „sadfishing“ ehk vaatajas kurbade emotsioonide tekitamise läbi kaastunde otsimine.

Termin võeti esimesena kasutusele ajakirjas Journal of Americal College Health aastal 2021 ning see viitab sotsiaalmeedia kasutajatele, kes võimendavad veebis oma emotsionaalset seisundit, et saada kaastunnet.

See võib tähendada nii endast kurva foto postitamist, depressiivse alatooniga tsitaadi jagamist või ka pealiskaudset postitust, mis vaatajas muremõtteid tekitab.

Ajakirjanik Rebecca Reid on selle näitena välja toonud Kendall Jenneri 2019 aastal tehtud postituse, kus naine jagas kurvalt oma võitlust aknega, mille tagajärjel sai ta oma jälgijaskonnalt suure toetuse osaks. Hiljem selgus aga, et postitus polnud muud, kui turundusstrateegia tema koostööks nahahooldustoodete firmaga.

Paljudel meist tuleb ette sotsiaalmeediasse haavatava sisu postitamist ning selles pole midagi halba. Ent kui selline sisu muutub ülekaalukaks, võivad selle taga olla ka vaimse tervise probleemid või hoopiski vaikne appikarje.

Miks teismelised nii käituvad?

Eksperdid usuvad, et teismelised kasutavad seda meetodit, sest mingi aspekt nende elus valmistab neile raskuseid ja nad tahavad, et teised teaksid. Enamasti pole neil lähiringis kedagi, keda oma muredega usaldada ja nii pöörduvadki nad sotsiaalmeediasse.

„Selline käitumine annab märku sellest, et teismeline on oma eakaaslastest ja sõpradest emotsionaalselt võõrdunud ning tal pole võimalust oma frustratsiooni päriselus väljendada,“ selgitab dr Liz Nissim-Matheis. 2023 aastal BMC Psychology ajakirjas avaldatud uuring jõudis järeldusele, et suur osa teismelistest, kes nii käituvad, näitavad ka märke ärevusest ja depressioonist.

Samuti on 12-aastaste laste puhul trend suurem poiste puhul, ent vanuse kasvades osakaal muutub.

Spetsialistid usuvad, et teismelised otsivad sääraste postituste poolt genereeritava tagasiside läbi dopamiini. Samuti soovitavad nad olla vanematel tähelepanelikud, kui märkavad lapse sotsiaalmeedia sisu muutumas pigem nukramapoolseks. Eriti kui tundub, et seal leiduv sisu pole vastavuses sellega, milline laps päriselus tundub. Pinna all võib olla peidus palju lahendamist ootavaid probleeme.

Kuigi uurijad on leidnud, et enamasti on selliste postituste tagasiside positiivne ja toetav, on oma osa siiski ka tagasisidel, mis on negatiivne ja mis võib omakorda postitaja ärevustaset tõsta. Kaastunde asemel võib teismeline leida end hoopis olukorrast, kus teda naeruvääristatakse ning juba niigi ärevusega maadlevale lapsele võib see muutuda ohtlikuks.

Pole enam mingi saladus, et sotsiaalmeedia kasutamisel ja vaimse tervise seisukorral on seos, eriti just noorema publiku puhul. Sotsiaalmeedia kasutamine selle asemel, et luua tähendusrikkaid suhteid näost-näkku, võib luua veel suurema isoleeritustunde.

Kuidas tuleks vanematel reageerida?

Oluline on lapsega rääkida ja teda päriselt kuulda. Saada aimu, mida ta mõtleb ja tunneb. Postitusi eraldi välja tuua lapsele ei tasuks kuna see võib temas tekitada viha või piinlikkust. Abiks võib tulla ka lapse ekraaniaja vähendamine ja aitamine tal päriselus rohkem sügavaid suhteid luua ning temaga aega veeta. On väga oluline, et kui tal veel seda pole, tekiks lapse ellu turvaline täiskasvanu, kellega ta julgeks oma muresid arutada.

Millised on ohumärgid, et lapsega on midagi korrast ära?

• Ta postitab sisu, mis väljendab üksindust, lootusetust

• Ta uni muutub häirituks

• Ta postitused viitavad enesevigastamisele

• Ta hakkab äkitselt sotsiaalmeedias oma asju tasuta ära jagama öeldes, et tal pole neid varsti enam nagunii vaja

Sellisel juhul on parem ülereageerida kui üldse mitte reageerida. Häbi ei tasu tunda ka spetsialistiga suhtlemise üle. Oluline on mõista, mis on ajendanud last säärast sisu postitama ja pakkuda talle tuge, mida ta vajab.

Allikas: parents.com