Appi, lapse kisa on meid mehega hoopis omavahel tülli ajanud! „Tunnen, et mees ei toeta mind lapse tujudega tegelemisel“

„Enne lapse sündi saime omavahel nii hästi läbi ja tülisid pea polnudki. Nüüd võin mehega tülli minna juba seepeale, et laps auto tagaistmel kisab ja esiistet jalgadega toksib,“ kurdab noor ema. Tuleb tuttav ette?

false

Mäletan hästi, kuidas esimesi kuid rasedana nägin poes üht neljaliikmelist peret, mille kaks väikest liiget tiirlesid ema ümber ja katsusid kaupluses kõike, mida katsuda sai. Tundus, et isa elas selle ebamugava olukorra üsna stoiliselt üle, kuid emal olid viimased piisad karikasse tilkunud mitu head minutit tagasi. Ta oli juba nii ärritunud, et kurjustas kõva häälega üle saiaosakonna nii laste kui ka abikaasaga. Mina, valimas oma tavapärast sepikut, mõtlesin sel hetkel, et „ma loodan, et meie mehega küll sellised lapsevanemad ei ole“.

Paar aastat on sellest päevast möödas ja olen korduvalt pidanud oma sõnu sööma, sest kuigi me (veel) toidupoes tülli pole läinud, siis pingelisi hetki on olnud rohkem, kui tunnistada soovin. Magamatus, kasvanud stress ja kõikuvad hormoonid lihtsalt muudavad vahel ka kõige viisakama ja hoolivama inimese tujukaks koletiseks. Julgen seda ajakirjaveergudel tunnistada, sest tean, et nii mõnelgi emal on neid hetki ette tulnud. Olgu selle tõestuseks kasvõi järgmine lugu.

Marta peres kasvab aasta ja kaks kuud vana Kaspar, kes väikelapsele kohaselt paigal ei püsi ja alati sõna ei kuula. „Kui mõni mu sõbrannade laps on selline, kes suudab ka ise endale tegevust leida, siis Kaspar vajab pidevat tähelepanu. Kui jätta ta kuskile pikemaks ajaks ise tegutsema, võin kindel olla, et juhtub halvim…“ jagab ema. See tähendab, et kogu poja ärkveloleku aja on Marta pidevalt rakkes ja hetke puhata ei ole. See aeg saabub alles siis, kui mees töölt koju jõuab.

Paraku lahvatavad pinged aeg-ajalt ikka. Lisaks sellele, et paar vaidleb õhtuti selle üle, kes on väsinum, tekivad tülid lapse käitumisest ajendatuna. Kõige suuremad