Kasvatuspsühholoog Merilin Mandel: teismelisega suhtlemiseks tuleb õppida lapsevanema rollist välja tulema

Mida noorem laps, seda rohkem on meelevaldseid verstaposte, aga selleks ajaks, kui lapsest on saanud teismeline, ei mängi need enam mingit rolli - oluliseks kipub saama ainult üks küsimus: „Kas mu laps usaldab mind piisavalt, et rääkida mulle, kui tal on mure,“ jagab Merilin Mandel.

„Ta võiks juba hakata roomama …“

„Kas ta ikka hakkab kolmandaks sünnipäevaks potti kakama?“

„Millal ta lõpuks saab õige pliiatsihoiu selgeks?!“

Väikelapsega elu ja ruume jagades on jalaga segada igasugu põnevaid verstaposte, mille alusel anda endale kui lapsevanemale hinnanguid - kui sinu laps teeb midagi nooremana kui „kõik teised lapsed“, saad kergendunult hingata, kui aga hiljem, kangastub ehk kiiresti „läbikukkunud vanema“ tiitel. Okei, see oli sarkasm: need tiitlid ei ole loomulikult kuidagi tegelikkusega seotud, aga vanemlik süü- ja häbitunne on Eesti lapsevanemluses läbiv joon, millega kasvatuspsühholoogina nii oma teadus- kui tavatöö käigus pidevalt maid jagan. Olgu tegu sotsiaalmeediast tuleva kajaga või perekondlike koosviibimistega, neid „sina ja su laps peaksite teisiti tegema“ suuniseid peab tavaline lapsevanem ikka jõuliselt eemale ajama.

Mida noorem laps, seda rohkem neid meelevaldseid verstaposte on, aga selleks ajaks, kui lapsest on saanud teismeline, ei mängi need enam mingit rolli - oluliseks kipub saama ainult üks küsimus: „Kas mu laps usaldab mind piisavalt, et rääkida mulle, kui tal on mure?“

Ja selleks küsimuseks ei aita vastust ette valmistada ei varajased kakamised ega roomamised.

Vanem kasvab koos lapsega

Kummalisel kombel ei aita selleks ette valmistada ka lihtsalt lapsevanemaks olemine, sest lapsevanema roll eeldab ikkagi teatud dünaamikat: lapsevanem vastutab, muretseb, pakub, keelab, käseb, lapse ülesanne on aga kasvada. Ja see on omakorda väga erinev sellest dünaamikast, mida on vajalik mõnusate, rammusate südamest-südamesse-vestluste jaoks - eriti siis, kui muretunne lapsevanemana on suur!

Andsin just ühele järjekordsele gümnaasiuminoorte kambale vaimse tervise loengut ja üks noor ütles, et talle jõudis alles hiljuti kohale, et tema vanemad on ka lihtsalt inimesed, kes elavad esimest korda - nii harjumuspärane on ka lapsena oma vanemaid näha ainult lapsevanema rollis, et laps-täiskasvanu rollidest inimene-inimene suhtlusesse astuda tundub kuidagi võõras. Lapsevanemaks olemine just kui eeldab, et sa tead kõike ja oskad kõike - isegi laps on harjunud mõtlema, et sa oled vankumatu, valmis saanud entiteet, mitte lihtsalt iga päev eluga improviseeriv inimene, kes teeb seda kõike esimest korda.

Mõnikord on vaja lapsevanema rollist välja astuda

Kui viin aga teismeliste laste vanematele läbi vaimse tervise esmaabi koolitust, jõuame alati pikema või lühema ringiga tagasi selle sama küsimuse juurde: kuidas teha nii, et laps usaldaks mulle oma muresid?

Ja üllataval kombel näitab praktika, et selleks ongi lapsevanemal tihti vaja õppida, kuidas lapsevanema rollist korraks välja astuda - ja siseneda suhtesse lihtsalt inimesena. Inimesena, kellele on uskumused, huvid, huumorimeel, hirmud, lootused, kogemused.

Inimesena, kes tõenäoliselt peab mõnevõrra timmima oma suhtlusoskuseid, et asendada vestluses mure uudishimuga.

„Sain oma teismelisega lõpuks jälle lähedaseks pärast pikka distantsiperioodi, kui hakkasin talle lihtsalt ise enda kui lihtsalt inimese päevast rääkima, selle asemel, et temalt ainult tema ja kooli kohta küsida,“ rääkis üks lapsevanem. „Alguses pidingi ise palju rääkima, jagasin oma töömuresid ja rõõmustasin kergendushetkede üle, lõpuks hakkas mu laps minult küsimusi küsima ja alles siis jõudsime sinna punkti, et ta ka mulle endast räägiks.“

Mulle tundub, et me muretseme nende potti kakamiste üle natuke ebaproportsionaalselt.

Põlvkondade vahelise infovälja ühtlustamine on vajalik

Eks vanemluse puhul on teisigi oskuseid, mida inimesele lapse sünniga automaatselt kaasa ei anta - ja keeruliseks teebki kogu värgenduse see, et nii palju, kui on erinevaid lapsevanemaid, on ka erinevaid seisukohti selle osas, milline on ideaalne viis lapsevanemaks olemiseks. Kuidas teha nii, et lapse nutt ei tekitaks läbikukkumistunnet? Kuidas õppida, millal last utsitada ja millal lasta ise otsustada? Miks …? Kuidas …? Kas …?

Eks need kõige toetavamad kasvatuslikud raamatud-koolitused rõhutavadki, et oluline on enda pere jaoks toimivad süsteemid üles leida, hoides seejuures silme ees rohkelt eneselahkust - nii et igasugu „tehke nii ja tulemus on kindlalt selline“ lubadusi ei tasu üleliia tõsiselt võtta. Küll aga on mul koolitajana alati hea meel näha, kuidas ka väga kirevas koolituskambas jõuavad mingid infokillud alati õigel ajal õigesse kohta!

Hakkasime Peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolitusi hiljuti pakkuma eraldiseisvate gruppidena ka noortele ja teismeliste laste vanematele - ja see koolitus on üks nendest, kus infokilde on nii meeletus koguses, et midagi loksub ikka kuskile auku paika! Noored saavad tavaliselt eriti tuge just ses osas, mis on nende endi aju mõttes eakohane ja mis mitte, lapsevanemad aga õpivad ehk noori vaatama ka esmakordselt elus olevate mitmekülgsete inimestena, kelle elu juba käib.

Kõik see on loomulikult tohutus vaimse tervise kastmes, nii et need koolitused aitavad ühtlustada ka põlvkondade vahelist infovälja - ikka selle nimel, et suhtlusoskused oleksid kandvamad, uudishimu empaatilisem ja tugivõrgud-kogukonnad tugevamad.
Niisiis, kui tunned, et oled valmis rääkima ajudest ja vaimsest tervisest ning õppima ära, kuidas pakkuda lähedastele vaimse tervise esmaabi, registreeri end koolitusele! „Oh, ma seda ei teadnudki!“ on lause, mis teeb elus ootamatult palju head - isegi siis, kui oled seni tundnud, et lapsevanemana pead juba kõike teadma. Ei pea, ausalt!

Tasuta vaimse tervise esmaabi koolitused teismeliste laste vanematele: https://esmaabi.peaasi.ee/registreeri-koolitusele/