Kuidas kasvatada lastes tänutunnet? Liisu Miller: näen hetki, kus lapsed võtavad elu võimalusi liialt enesestmõistetavana

Lapse pidevad küsimused „Mis me täna teeme?“ ja „Mis sa mulle tõid?“ võivad vanema peas häirekellad tööle panna. Kuidas võimaldada lapsele toredaid asju ja elamusi, ilma et ta hakkaks neid liialt iseenesest-mõistetavana võtma?

Praeguste väikelaste vanemate lapsepõlve võimalused erinesid palju sellest, mida meie oma mudilastele pakkuda saame. Erilised mänguasjad, tehnikavidinad ja elamused on kättesaadavamad kui eales varem. Kuidas aga pakkuda lapsele lahedat lapsepõlve nii, et ta ei võta kõike liialt enesestmõistetavalt? Kuidas kasvatada tänulikkust ja oskust pakutut väärtustada?

Williami (8), Oscari (6) ja Fredi (4) ema, sisulooja Liisu Miller meenutab, et kui ta ise 1991. aastal sündis, olid ajad teised. „Mul olid riidest mähkmed ja olin iga suvi kolm kuud järjest vanaema juures, nii et ema-isa ei näinudki,“ meenutab ta. „Mu vanemad on alati olnud väga töökad, kuid lapsepõlves kogesin, et raha on miski, mis tuleb raskelt.“ Liisule on esmatähtis, et tema lapsed ei peaks iial muretsema, kas pere rahaasjad ja ema-isa suhe on korras.

Naine tõdeb, et eriti tänu ta sisulooja tööle saavad tema lapsed elamusi, millest ta ise väiksena ei osanud unistadagi. Liisu ei tee saladust, et ta pojad on harjunud, et pere käib alatasa kuskil: väljas söömas, spaas, mujal elamusi hankimas. „Näen, et suvel on lastel juba hommikul silmis pilk, et mis me täna teeme, kuhu läheme,“ tõdeb naine. Kuigi ringi käia on kahtlemata äge, jälgib ta samas, et asjad oleksid tasakaalus – et lapsed saaksid tunda ka igavust ja ise endale tegevust leida. „Esimese hooga toob see kaasa laste pahameele