Mis on vaimne vägivald ja kuidas seda ära tunda? Psühholoog: vaimne vägivald ei jäta endast nähtavat märki nagu füüsiline

„Me tihtipeale ei taha vaimset vägivalda vägivalla alla liigitada, sest keegi ju ei peksa või enamasti on kõik hästi,“ selgitab psühholoog-perenõustaja Anette-Johanna Park.

Vahet pole, kas rääkida meediatähelepanu all olevatest paaridest või isiklikest tuttavatest - kui näiliselt õnnelik olnud paar läheb lahku ja selgub, et sellel on tumedad tagamaad, tekivad paljude silmadesse küsimärgid. Eriti, kui juttu tuleb vaimsest vägivallast. Ühiskond on kiire pead vangutama ja küsima, miks naine siis varem ei lahkunud. Või jagama hoopis hinnanguid ja spekuleerima, kas asi ikka oli nii hull.

Reaalsus on aga see, et tihtipeale on lootusrikas suhtumine tugevam ratsionaalsusest. Eriti, kui mängus on lapsed. Keegi ei taha oma suhet kergel käel lõpetada, ja kui halbade hetkede sekka satub ka häid, võib olla raske lasta lahti lootuskiirest, et ehk saab kõik siiski korda. Rääkimata sellest, et vaimset vägivalda on kohati veel paljudel keeruline defineerida – mis selle alla siis ikkagi liigitub? Kuidas üldse saada aru, et suhe, milles olen, ei olegi tegelikult tervislik ning on hoopis kahjustav?

Vaimselt vägivaldsed inimesed kipuvad olema head manipulaatorid ning suudavad oma kaaslased panna uskuma, et probleem on neis endis. Tekitada mõttelaadi „kui ma oleksin parem, oleks tema parem“. Hukka mõista on alati kergem kui mõista. Psühholoog-perenõustaja Anette-Johanna Park vastab meie küsimustele ning aitab paremini mõista vaimse vägivalla olemust ja ka seda, mis mõju on sellises suhtes olemisel lastele ja kas vägivallatseja on suuteline muutuma.

Tihti välditakse lahkuminekut lootuses, et ehk läheb asi ikka paremaks, ja soovist, et lapsed saaksid kasvada kahe vanemaga. Kui õigustatud selline lootus on ja kas laste nimel iga hinna eest koos püsimine on päeva lõpuks pereliikmete vaimset tervist arvestades hea lahendus?

Lootus