Eva Kolditsa kolumn | Suveöö vaikus on täis võimalikku ja võimatut

Iga kord, kui pimedas autoga pikka maad sõidan, lapsed tagaistmel magamas, käivad kasvõi millisekundiks peast läbi need kõige hullemad stsenaariumid.

Need käivad peast läbi hetkesööstuna, mis oma realistlikkuses ehmatavad, kainestavad, ööst välja rebivad, kuid järgmisel hetkel ikkagi oma illusoorsust meelde tuletavad. Näed, et sõidad endiselt pimedas mööda maanteed, lapsed tagaistmel magamas.

Täistuledega üldiselt sõita ei saa, sest silmipimestavalt vastu säravad postikesed tee ääres tekitavad sellise virvatulukeste raja, et reaalsus hoopis muutuma hakkab… Mõnikord sunnib see