Laps on su hulkumistega hulluks ajanud? Ikkagi kallista, kui ta koduuksele ilmub
Kadil lööb tänagi veel vibra sisse, kui ta mõtleb selle peale, kui ta esimeses klassis käiv poeg kippus koduteel kaotsi minema. Tuli koolist, unustas telefoni vaiksesse režiimi ja olukorda kontrolliv ema tegi poisile kümneid kõnesid, ise paanika piiril.
Olukord oli sellevõrra veel tõsisem, et seljataga oli hiljutine lahutus ja kolimine täiesti uude linna. Kujutluspilt väikemehest võõras keskkonnas eksinuna oli veel kõige leebem. Hullematesse stsenaariumitesse mahtusid rongirööpad, suuremate poiste kampade ettearvamatused, kurjade mõtetega täiskasvanudki.
Õnneks midagi halba ei juhtunud. Aga poisi „ära kadumisi“ tuli ikka ja jälle ette. Kadi sõnul küll mitte kunagi pahatahtlikult. Mõnikord ununes pojal telefon kooli või mänguväljakule ja taas oli ema närvid pingul. Kadi püüdis mõelda positiivselt - poiss on ju titest peale tegelikult iseseisev, küll saab hakkama, aga samal ajal tööd teha oli väga keeruline ning ärevus mattis hinge.
Varateismelisena tekkisid pojal koolis õpetajaga konfliktid. Poiss pakkis seepeale oma koti kokku ja pani tunnist minekut. Kadi mäletab, et koolist helistati, et selline situatsioon… et kas lapsega ikka kõik korras? Helistades jäi poja telefon tummaks, tunnid läksid. „Need mõtted peas, et kuhu ta nüüd vihasena läks? Kapuuts kindlasti silmini, ei näe-ei kuule midagi, autoteed igal pool. Mis iganes võib ju juhtuda. Ja kui ta siis lõpuks koduuksele ilmus, siis tahtnuks ta südamest läbi raputada,“ meenutab Kadi.
Ometi sundis ema end kõik emotsioonid maha suruma ja võttis poja kallistusega koduuksel vastu. „Muidugi ma oleksin tahtnud karjuda ja röökida ta peale, aga samal ajal olin ka nii tänulik, et temaga oli kõik korras, et ta tuli koju,“ kirjeldab Kadi kergendust. Ta teadis, et pojale peab jääma tunne, et ükskõik, mis jama on juhtunud või millega ta on hakkama saanud, kodu on turvaline koht. „Meeletu! Meeletu!“ ütleb ta selle pingutuse kohta, mil kõik vahepealsetel tundidel tekkinud tunded tuleb alla suruda.
Muidugi räägiti pikki jutte maha, et kuidas poeg ei saa aru, et ema ju muretseb, kui ta kadunud on ja telefonile ka ei vasta. Tänaseks Kadi mõistab, et teismeeas noorel on keeruline omaenda tunnetega toime tulla. Et kui tekib vihahoog, siis tegutsetakse instinkti pealt. Ja kui nüüd laps eeldab, et kodus tuleb uus jama otsa, siis ilmselt tundubki targem mõte minna hulkuma. Seda kinnitab ka politseistatistika, et enamasti ongi laste „kadumise“ taga konfliktid – kas peres või sõpradega, koolis või trennis.
Kadi sai oma pojaga selles mõttes asjad selgeks räägitud, et isegi kui konfliktid koolis jätkusid, isegi kui jälle keesid lapsel tunded üle pea ja ta keeldus telefoni vastu võtmast, siis hulkumisi jäi vähemaks ja poiss läks pigem koju. Kui Kadi koolist jälle teate sai, et tüli majas, kui telefonile ei vastatud, siis koju tormates leidis ema poisi sealt eest.
Ta peabki usalduse loomist oma lapsega sellistes elusituatsioonides kõige olulisemaks. Sellepärast on ta ka kõhkvel erinevate tehniliste võimaluste kasutamise osas, millega last saaks oma meelerahuks jälgida. Just hiljuti tutvustati meedias üht uuringut, et suur hulk vanematest kasutaks võimalust tehnoloogia abil jälgida oma lapse asukohta.
Kadi usub, et algkooli lastega on see okei, aga nendegagi tuleks rääkida, et nad teaksid, et emal-isal on selline võimalus olemas. Teismelistega tuleb aga kohe kindlasti see asi läbi arutada. Kadi usub, et kui seda teha noore inimese seljataga salaja, siis varem või hiljem avastavad nutiteadlikud noored selle nagunii ja siis võib järgneda usalduskriis.
Kadi kogemus rõhutab, kui oluline on säilitada turvaline ja sõbralik kodune keskkond, isegi intensiivse mure ja pettumuse hetkedel. Kuigi tehnoloogia, nagu Findmykidsi rakendus, pakub vahendeid laste jälgimiseks, peitub võti aruteludes ja vastastikuses mõistmises, et vältida usalduse õõnestamist. Lõppkokkuvõttes aitab toetav ja avatud lähenemine lastel tunda end turvaliselt ja armastatud, julgustades neid pigem koju tulema kui ringi rändama.