Ei halastanud. Hetkeks, mil meigitud Liisa-Maria abikaasa Nicki ja kolmeaastase Camillaga vabaõhumuuseumi juurde parkis, kallas kui oavarrest. Täisvõimsusel vehkivate klaasipühkijatega autosid oli väravas teisigi – kogu me võttetiim, stressitase laes. Mis edasi?

Käisin oma peas läbi kuivad, aga ilusad paigad Viimsis, kuhu kohe saaks pageda. Endiselt ei tahtnud ma lahti lasta merevaate mõttest. Esimesena lõi pähe rannaäärne NOA restoran, kus olin mitmeid kordi õhtusöögilauast lummavaid vaateid nautinud. Võtsin neile kiire kõne ja palusin abi – meil on tiim koos, aga kohta mitte. „Jaa, muidugi! Meil on terrass poolteist tundi vaba, tulge meile,“ naeratas saatus meile sel päeval esimest korda.

Sel päeval oleks võinud kõik valesti minna.

„Kui oleme teineteisele andnud lubaduse, et me midagi teeme, keskendume sellele ja anname oma parima, et seda saavutada. Alati ei pruugi kõik õnnestuda, kuid anname igal juhul endast kõik,“ sõnavad Liisa-Maria ja Nick kaaneloos, kuidas läbi eri katsumuste oma peret ja abielu ühtsena on suutnud hoida. Täpselt samasuguse koostöö ja sätitud sihiga sõitsid nii nemad kui meie fotograaf Kristi, stilist Merit ja ajakirjanik Ida Isabel tol vihmasel päeval NOA restorani ning andsid endast kõik. Ja see kõik sai suurepärane!

Sel päeval oleks võinud kõik valesti minna ja kaas jääda pildistamata – piisanuks ühest pettunud pilgust. Selle asemel võtsid Connorid aga süllekukkunud segadust kui järjekordset väljakutset ning naeratasid sessioonil neile omasel viisil – siiralt ja kõhklusteta. Hiljem tänasid meid laheda kogemuse eest.

Kui meist igaühel jaguks ellu taolist tingimusteta positiivsust ja sihikindlust, jääks vist pooled tülid ja pahandused elus olemata. Võtame selle mõtte siit suvesse kaasa ja loodame, et ka päike toetab. Muretut suve!

Kirjeldatud kaanelugu ning valminud pilte vaata SIIT.

Jaga
Kommentaarid