Nelja lapse ema: kui tunned, et su elu algab siis, kui lapsed on saanud suureks, tasub nuputada, mida teha, et nautida praegu nendega koos elamist

Kuidas end vanemlusse mitte ära kaotada? Suure tõenäosusega see juhtub. Kui mitte kohe algul, mil sinust lapsevanem saab, siis millalgi ikka. Selleks ei pea isegi eriti vaeva nägema. Ühel hetkel oled sa peast lapsevanem.

Avastad end tegemas asju, mille olemasolust sa ehk teadlikki polnud või mis sind varem õlgu kehitama panid. Karjud kurgu kähedaks jalgpallitribüünil, kuigi vanasti jättis jalgpall su täiesti külmaks. Aga nüüd mängib su oma laps! Või googeldad, kuidas saab kõige väiksemate kadudega nahalt ära superliimi, sest su järeltulija tahtis proovida, mis tunne on olla merineitsi ja kleepis oma jalad üksteise külge. Kõnelemata neist kordadest, kus pead mõnelt koosolekult jooksma, sest lapsukes(t)e trenniaeg koputab uksele ja sina oled takso. Ja seejärel kokk. Ja koristaja. Ja psühholoog. Ja veel need umbes sada ametit, kellena sa vanemana hakkama pead saama.

Me peres kasvab neli last. Vanim neist on 25, noorim 12aastane. Meie maailma kõige ägedamad lapsed. Kõigil oma anded ja rada siin ilmas käia. Mis muu hulgas tähendab ka seda, et nendega koos kasvades oleme ühel hetkel avastanud, et me kalendrid on täis laste tegemisi: trennid, huvikoolid, esinemised, sõbrad. Seda usume me kindlalt, et laste huvisid tuleb toetada. Elu üks suur õppetund on olnud aga nuputamine, kuidas enda tegemisi nende toetamise kõrval mitte unarusse jätta.

Võta endale aega

Me pere elab maal. Valisime kodukohaks Võru maakonnas asuva Rõuge, uskudes, et siin on lastel hea kasvada. Ongi olnud, sest Rõuge on võrratu koht oma kooli ja huvitegevusega.

See lootus, et lapsevanemana on aega maaelu nautida, oli muidugi naiivne. Me elasime veel Võrus, kui esiklapsuke tuli koolist ja teatas rahulolevalt: „Nüüd on see tehtud!“ Selgus, et ta käis muusikakooli katsetel. Siis me ei teadnud, et sellele järgneb õppimine Inglismaal ja Viljandis ning ühel päeval on me tütar kõrgharitud laulja. Siis pidime me sättima muusikakoolitunnid oma kalendrisse ja sättisimegi. Üsna pea lisandusid sellele nooremate laste jalgpallitrennid, võimlemine, veel pilliõpinguid ja laulmist, ujumine, judo. Kuidas sa muidu teada saad, mis sulle meeldib, kui järele ei proovi?

Logistika sättimine on puhas looming. Või paras pähkel. Sõltub, mitu muutujat sel päeval tuleb võrrandisse panna: kes tahab kuhu, kui pikalt läheb, millal on vaja järgmisesse kohta jõuda, kas vahepeal oleks vaja süüa? Mida väiksemad on lapsed, seda suurem on tõenäosus, et oluline on sinu kohalolu. Istud basseiniäärel või staadioniservas või kuulad, kuidas su võsuke pusib, et saada maha oma esimese pillilooga.

Kõige selle juures on lihtne unustada sealt võrrandist üks tähtis osa.

Sina ise.

Loomulikult teeb vanemana rõõmu, kui saad laste tegemisi toetada. Aga kui sinna kõrvale hakkab tekkima tunne, et sinu elu algab ehk siis, kui lapsed on saanud suureks, tasub nuputada, mida teha, et nautida elu nendega koos, nüüd ja praegu.

Ajaplaneerimisel tasub loovus lasta lendama

Enda huvide ja kirgede jaoks tuleb võtta aega täpselt samuti nagu laste tegemiste jaoks. Ka siis, kui lapsed on väikesed. Kui enam ei tea, mis on see, mis su silma särama ja südame õnnelikult põksuma paneb, siis tasub hakata katsetama. Täpselt nii nagu lapsedki: proovid järele, mida sulle meeldiks teha. Üks asi/tegevus haaval.

Kuidas?

Aega planeerides. Ja kui logistika sättimine on loominguline, siis ajaplaneerimisel tasub loovus lasta lausa lendama. Mul on abi olnud nipist panna kõik tegemist nõudvad asjad kalendrisse kirja. Osa tuleb teha kohe, osa saab lükata edasi. Osa nõuab arvutit või tööl olemist, osa saab teha mujal. Näiteks lapsi trennist oodates. See aeg, kus nad sind kätt hoidma vajavad, saab otsa rutem kui arvatagi oskad.

See oli üks õnnis avastus, et kogu selle tormamise juures tekkis järsku tund. Või poolteist. Puhast vabadust. Ja on enda valik, mida selle ajaga pihta hakkad. Algul käisin sel ajal söögipoes, aga varsti enam ei raatsinud. See on aeg, kus saab neid n-ö enda asju teha: käia kõndimas, trennis, autos kirjutada või pilli harjutada. Suur jupp mu „Kaarnapuu“ noorteromaanist on autos lapsi trennist oodates kirjutatud. Mitmedki karmoškalood auto tagapingil selgeks õpitud. Kõnelemata kootud sokkidest ja loetud raamatutest.

Sinu huvid ja kired on jupp sinu elust, millel on täielik õigus olla osa su päevast. Märka, mis sulle rõõmu teeb ja õpi looma hetki päevas, kus saad sellega tegelda.

Kõik muutub

Laps kasvab. Temaga koos kasvab ka lapsevanem. Ja kõigi nende kasvamisega kaasnevate muutuste tuules saab raudkindel olla ainult ühes: muutustes. Ühel päeval märkad, et su kohalolu polegi vaja enam 24/7. Naljaga pooleks võib öelda, et piisab hommiku- ja õhtukallist ning täis külmkapist, sest korraga saavad nad peaaegu kõigega ise hakkama. Ja sina pead taas nuputama, kes sa nüüd oled? Lapsevanemana oled sa ema või isa alati. Ent kui lapsed on läinud kõndima oma rada, siis milline on sinu oma?

Vanemlus on vägev teekond ja suur osa sinu elust. Mahuta sinna kõrvale ka kõike seda, mida teha armastad, sest see aitab elu veelgi enam nautida.

Lapsevanemate vanemlike teadmiste ja oskuste tõstmiseks alustati Võru maakonnas 2024. aasta veebruaris lapsevanematele ning laste, noorte ja peredega töötavatele spetsialistidele suunatud vanemahariduse koolitussarjaga. Rohkem infot vorumaa.ee/vanemaharidus2024