Kuidas valida oma lapsele huviharidust?

Esmapilgul tundub huvihariduse turg väga kirju - kõik midagi pakuvad ja kõik üritavad meeleheitlikult välja paista, vahepeal jääb mulje, et oled sattunud India turule, kus kõige soodsam, kõige värvilisem ja kõige rohkemate „boonustega“ peaks võitma - ilmselt kontekstis võidabki.

Kõlavad kuulutused „Tuled ise, saab sõber tasuta!“; „Tule meile korvpallitrenni, me teeme TikTokke!“, „Tule meile trenni, meil saad tasuta pizzat!“. Tekib küsimus, et kui teenus on kvaliteetne, siis miks on vaja meelitada? Veel enam - miks meelitab sporditegevus lapsi mugavustoiduga või sotsiaalmeediaga, mille mõju loetakse negatiivseks? Kas tõesti sisukat ja kvaliteetset teenust saab tasuta, poole hinnaga või muul teisel huvitaval moel? Kujutagem ette, kui näiteks maailmatuntud Oxfordi Ülikool kutsuks õppima ja pealekauba pakuks tasuta jäätist ja igale sõbra-sõbrale lausa kaks.

Tänapäeval on kasvamas tendents, et laps otsustab. Jah, kuulen juba 2-3 aastastele esitatud küsimusi: „Kas Sa tahad siin trennis käia või mujal?“ Justkui laps peaks võtma vastutuse oma käekäigu ja kvaliteetse huvihariduse eest. Milline huviring siis ikkagi on kvaliteetne ning mida peab arvestama huviharidust valides, neid mõtteid aitab lahti mõtestada KOIT TANTSUKOOL juhataja Kristina Raja.

Esmalt tehke omale selgeks, millist eesmärki huviharidus kannab!

Tihti on just huviharidus suures osas lapse elukäiku koordineeriv ja määrav. Huviharidus on midagi, mida valitakse vaba tahte alusel, varases eas ning millesse üldjuhul panustatakse suurema pühendumisega kui üldharidusse, mille omandamine on kohustuslik.

Sellest tingituna on väga oluline, et huviharidus, mida laps harrastab, annaks lapsele eluks vajalikud oskused ja teadmised ning kujundaks tervikliku maailmapildi.

Huviharidus peaks olema elustiil, mitte pelgalt kellast kellani tegevus. Huvihariduse läbiviija võiks olla elulises aspektis mentoriks, mitte olla lihtsalt konkreetse tegevuse tunnist tunnini läbiviija.

Huviharidus peaks toimuma keskkonnas, mis oleks mitmekülgselt lapse elu toetav ja arendav ning õpetama talle eluks vajalikke väärtusi nagu kohusetunne, disipliin, eneseusk, suhtlusoskus, analüüsivõime, lahenduskeskne mõtlemine, headus, õiglustunne, adekvaatne enesehinnang - oskus eksida, oskus õnnestuda, oskus muutuda, oskus luua positiivset jpm.

Selleks, et eelpool nimetatud eesmärke täita tuleb olla asjaarmastaja, professionaal ning 220% hinge ja südamega oma eriala juures ning sellised päriselt pühendunud kohad on vaja lapsevanemal üles leida.Teiseks selgitage välja, milline huviharidus teie lapsele võiks sobida?

Teiseks selgitage välja, milline huviharidus teie lapsele võiks sobida?

Selgitage välja, mis võiks lapsele sobida, milles ta on andekas ning millist kasu talle valitud ala toob. Katsetage erinevaid alasid kodus, mängige lapsega palli, käige ujumas, pange muusika mängima ja vaadake, kas tal hakkab keha rütmiliselt kaasa liikuma.

Juhul, kui on soov valida väga spetsiifiline ala (näiteks klassikaline ballett, iluvõimlemine, maadlus, kus on tugevad normatiivid, milline keha sobib antud erialale) tasuks mõelda läbi kas lapse füüsiline keha on antud eriala jaoks sobiv. Siiski on teada, et osade alade puhul on tehniline metoodika nii tugevalt arenenud, et alati ei pea enam paika nii öelda vanamoeline mõttemaailm, et kõik pikka kasvu sobivad korvpalli või saledad tantsu. Näiteks tantsumaailmas löövad läbi ka teistsuguste kehaehitustega inimesed, kui nad on omale sobiva stiili valinud.

Tähtis on arvestada ka, milliseks valitud ala keha vormib. Tants arendab üldist füüsilist vormi, tagab sirge kehahoiaku ning ilusa plastilise liikumise, kuid võib tuua kaasa endaga vigastusi, ujumine arendab ujumisoskus ning aitab kaasa kopsumahu suurenemisel, kuid muudab õlad laiaks, korvpalluritel arenevad kiired refleksid, kuid tihti võib kirjeldada korvpallureid ka ettevajunud õlavööga, kergejõustik arendab keha mitmel tasemel ning annab palju oskusi, kuid võib muuta hästi lihaseliseks. Siinkohal mõelge, millisena te oma last näete ja millisena ta end ise näha soovib. Kes on klassikalise ilu austaja, siis tantsukunst ei ole veel kedagi inetumaks muutnud.

Toonitan, et alati ei pruugi lapsele kohe meeldida see, mis talle päriselt sobib. Näiteks - iluvõimlejaks arenemise juures on oluline pingutamine ning järjepidev ennast ületav „töö“, kuid 4-aastane laps ei mõista enamasti selle vajalikkust, kuigi iluvõimlemine ise teda huvitab. Sellisel hetkel on oluline analüüsida seda, kas lapsele tõesti ei meeldi eriala või ei meeldi sellega kaasnev pingutus.

Päris palju tuleb lastel kaasa ka vanematelt ehk kui lapsevanem on mõnel alal edukas, siis kanduvad eeldused sel alal ka lapsele, kuid see ei tähenda, et laps peaks kindlasti sel alal tegutsema, kui see talle ei meeldi. Lisaks ei ole kasulik lapsevanematel oma täitmata unistusi lapse täita jätta (see koormab last ning ei pruugi olla lapse enda huvidest lähtuv).

Minu arvates on oluline ja tasuks jälgida reeglit, et igal inimesel oleks üks ala, mis on füüsilist pingutust nõudev. Mõnele lapsele meeldib väga joonistada, voolida ja malemäng, aga kahjuks ainult nende valikute puhul jääb füüsiline vorm nõrgaks ja lapsed ei täida soovitatud liikumisvajadust. Arvestades tänapäeva üldhariduskooli liikumistundide vähest intensiivsust ning laste pea olematut õues liikumist soovitan kindlasti leida võimalus, et lapse päevad sisaldaksid mingis vormis füüsilist koormust.

Osake teha vahet huviringidel ja huvikoolidel

Huvihariduse omandamisel on Eestis kaks võimalikku varianti, mis tihti tekitavad segadust nii makse- kui teenusesüsteemides.

Esiteks on huviringid, mis tegutsevad ilma õppekava ja suuremate seatud eesmärkideta ning tegelevad lapse vaba aja sisustamisega huvitava tegevuse kaudu. Teiseks on huvikoolid, kes seavad, eesmärgistavad ja planeerivad oma õppetegevust pikemalt, lapse arengule keskendudes.

KOIT TANTSUKOOLi näitel planeeritud õpe tähendab kindlat õppekava ja selle täitmist ühe kindla õpperühmaga. See omakorda tähendab, et me ei võta õppeaasta keskel juurde samasse rühma uusi lapsi, kes ei oma vastavat kogemust ja eelteadmisi. Sellega seoses me pakume huviharidusliku õpet rühmas olevate kohtade põhiselt ning kui laps on Tantsukooli astunud, siis me arvestame temaga kogu õppeaastate vältel ja koostame tema tervikliku arenguplaani, et luua õpinguteks parimad ja last enim arendavad võimalused. Huvihariduskooli süsteem on selline, et saaks pakkuda kvaliteetset huviharidust ning võtta vastutuse pakutava teenuse ees seades prioriteediks noorte tervise, õppevõimalused kui ka tulemused.

Seadke kriteeriumid, mille alusel alustada otsinguid

Tihti valivad lapsevanemad lapse huvihariduse oma mugavustsoonist lähtudes - odav, lähedal, vähe lisakohustusi, lapsel tundub tore. Mõtlemata sellele, kas prioriteediks seada lapse areng või lapsevanema mugavus. See on kohati tänapäevase elutempo ja kohustuste juures mõistetav, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi anda antud valik lapsele õigeid huvihariduslikke teadmisi ja oskusi. Vahel võib tõesti vedada, aga üldjuhul ei pruugi parimat ning kvaliteetsemat huviharidust pakkuv huvikool asuda lapse koolis või kodu kõrval vaid selleks peaks ekstra asukohta minema. Tavaliselt on professionaalsed huvikoolid kallimad, sest pakutav teenus on sisukam, läbimõeldum ja seda viivad läbi inimesed, kes päriselt valitud eriala valdavad. Kindlasti on palju toredaid lastega tegelevaid inimesi ka tasuta kogupäevakoolis, aga kas tõesti tore matemaatikaõpetajaks õppinud tantsuringi läbiviija suudab pakkuda lapsele seda sama väärtust ja arengut, mida pakub professionaalne tantsukool? Kaheldav. Või kehalise kasvatuse õpetaja, kes teeb lisaks ka jalgpallitrenni, aga tal puudub vastav erialane pädevus… Kindlasti on tegevus „tore“, aga millist eesmärki see kannab? Kas lapsevanem soovib, et lapsega tegeletakse ja huvitegevus kannab „lapsehoidja“ rolli või last professionaalselt arendatakse ning antakse talle mitmekülgsed erialased teadmised, millega on soovi korral võimalus tippu jõuda?

Tasuks mõelda „Kuidas ma näen oma last oma valitud huvihariduse tulemusel viie aasta pärast?“ Kas mu laps on selle tulemi üle õnnelik ja tal on oskused, mida reaalselt rakendada ja ta saab sirge seljaga öelda: „Ma olen professionaalne jalgpallur, tantsija, maletaja või keegi neljas. Mul on võimalus nüüd valida, kas ma jätkan või valin midagi muud, aga mul on vähemasti need alustalad, millele edasi ehitada, need teadmised, mis päriselt kasu toovad ja need väärtused, mis aitavad mind ka teistel erialadel..“

Leidke valitud eriala professionaalid

Uurige põhjalikult valitud erialal teenusepakkujate kodulehti, lugege huvihariduse pakkuja õppekava, väärtusi, pikemaid eesmärke ning veenduge, et inimesed, kes teie lapsega tegelema hakkavad oleksid oma eriala kõrgharidusega spetsialistid.

Professionaal annab adekvaatset tagasisidet

On igati normaalne, et laps ei saa olla kõiges parim ning on oluline oskus, et laps oskaks ennast analüüsida ja arendamist vajavaid külgi täiendada ning omakorda saada teada, milles ta päriselt hea on. Kui tekitada lapsele arusaam, et ta on ainuüksi eksisteerimise eest igas valdkonnas „väga tubli“, siis võtame lapselt ära võimaluse rakendada oma maksimaalset potentsiaali. Kahjuks me liigume sinna suunda, kui kaotame ära normid, tulemused jms, mille poole püüelda. Miks peaks üks laps astuma mugavusstsoonist välja ning kehaliselt rohkem pingutama, kui selle tulemusega enam kooli pedestaalile ei jõua? Ma usun, et üldhariduskooli normid ka liikumistundides on varasemalt seatud selleks, et luua lastele võimalus kuskile pürgida ning seal juures oleks oluline selgitustöö, et kõik ei saagi olla kõikidel aladel ühtmoodi head ning jäädes krossijooksus viimasele kohale andes endast maksimumi on hästi, see ei ole häbiväärne, kuid seda tulemust mitte mõõtes võtame me ära võimaluse anda lapsel enda mugavusstsooni väline maksimum.

Kes peaks langetama huvihariduse valiku- laps või lapsevanem?

Arvestades laste ja vanemate erinevat elukogemust, teadmisi ning erinevate tegurite mõju mõtetestamist arengule on kindlasti lapsevanem see, kes peab lapsele sobiva huvihariduse (vastavalt lapse heaolule) oma oskuste ja teadmiste baasil valima.

Tihti on asjalood aga hoopis teisiti ning väikelapsed pannakse oma tuleviku eest vastutavasse rolli ning otsustamise kohustus on lapsel. Kuulen pidevalt küsimusi, kas Sulle meeldis? Kas Sa tahad minna? Kus Sulle rohkem meeldis? Iseenesest ju siirad küsimused, aga meie täiskasvanutena peame aru saama, mille põhjal laps otsuse langetab. Toon lihtsa näite - kui panna väikelapse ette kaks kaussi, ühes on kommid ja teises tervislikud toored porgandid, kaalikas jms, siis kumma laps valib? Üldjuhul ikka kommid, sest need maitsevad paremini, ilmselt näevad ahvatlevamad välja ning kui puudub suunav vanem siis on valik lihtne, aga kas see on ka talle eluks kasulikum valik? Lapsed elavad antud ajahetkes ning nad ei mõtesta oma soovide tagamaid pikemas perioodis („Mis saab viie aasta pärast, kui ma teen sellise valiku?“). Täpselt sama on lapse huvihariduse valikul - ilmselt valib laps lihtsate kriteeriumite alusel (tunnis mängiti, oli lõbus, õpetaja andis kommi, seega meeldib see koht). Tunnis oli disipliin, harjutused olid pingutust nõudvad - ei meeldi. Veelgi vähem oskab laps hinnata seda, kas ruum on tegevuseks sobiv, kas juhendaja on professionaal ning kas tegevus toimub lihtsalt niisama või planeeritud õppekava alusel. Tihti just lapsele esmapilgul mitte meeldiv tegevus on temale pikemas perspektiivis kasulik ning juhib ta elus õigele teele. Seepärast peaks tegema valiku alati lapsevanem, arvestades huvihariduse läbiviijate pädevust ning seatud eesmärke.

Millega arvestada, kui valik on tehtud?

Lapsevanema kohus on teha selgitustööd ja last igakülgselt motiveerida.

Tihti on huvihariduse õpingute juures kolm etappi - esimene, kus kõik on uus ja huvitav, lapsel on põnev ning motivatsioon on kõrge. Teine, kus laps on saavutanud juba teatava taseme ning temalt hakatakse nõudma rohkem, tulevad väljakutsed, mida ületada. Tihti on just see periood, kus lapsed hakkavad ütlema, et nad ei taha/neile ei meeldi/nad ei viitsi ning mitteteadlikud vanemad on nõus laste „soovidega“ kaasa minema ja lapse huviharidust vahetama, sest talle mujal „meeldib rohkem“, aga seda „meeldimist „ on ka järgnevas kohas kuni teise etapini. Teises etapis peaks lapsevanem tegema tugevat selgitustööd ja kaitsma huvikooli väärtusi, vajadusel küsima ka ise nõu, sest see on just see periood, kus laps õpib enim pingutama, olema disiplineeritud ja ületama raskusi. Samuti saab laps arusaama, et kõik ei tule kahe klikiga nagu nutimaailmas, vaid vahel on vaja pingutada mitmeid aastaid, et uusi oskusi omandada, aga omandatud oskused ja läbitud protsess kasvatab ja kujundab inimest oskuslikumaks ning mitmekülgsemaks. Vanematel on oluline järgida põhimõtet, et see, mis lapsele meeldib, ei pruugi olla alati parim. Lastele ei meeldi üldjuhul hambaid pesta ja võite isegi mõelda, mis juhtub, kui tulete heasoovlikult tema soovile vastu. Viimaks on kolmas etapp, kus suurem osa pagasist on omandatud ning kõik uus tuleb lihtsamalt, sest juba on piisavalt oskuste lego klotse, millega ehitada. Kolmandas etapis on palju eduelamusi ning enesekindlat kuuluvustunnet - ma oskan midagi maksimaalselt enda võimekusele. Kõik need etapid on vajalikud ning ei tohi unustada, et just lapsevanem on see, kes peab last sellel valitud teel lõpuni aitama. Poole pealt loobumine näitab lapsele, et on sobilik esimeste raskuste tekkimisel alla anda ning sellega ei õpita järjepidevust. Kahjuks oma töös näen pidevalt vanemaid, kes lubavad tekkida olukordadel, et nende laps käib ainult esimesi etappe, aastake ühte, aastake teist, pool aastat kolmandat ja lõpuks teismelise eas lapselt küsida, milles tema hea on, siis tegelikult ei ei oska ta vastata, sest puuduvad põhjalikud oskused või saavutused ja läbitud etapi kogemust. See omakorda mõjutab lapse mentaalsust ning enesehinnangut.

Lapsevanem on eeskujuks

Kokkuvõtvalt on lapsevanem oma lapsele eeskujuks ning laps peegeldab tema käitumisnorme ja suhtumist. Kui lapsevanem võtab endale kohustuse oma laps huviharidusse suunata ning olla selle juures järjepidev toetaja ning enesekindel suunaja, keda laps kuulab, siis laps saab kvaliteetse huvihariduse.

Loomulikult kogu protsessi veel lihtsamaks tehes võib ka lapsevanem valida endale sarnase hobi ning miks mitte alustada näiteks tantsuteed koos lapsega ühiselt, muidugi peab selleks olema sisemine soov ja tahe. Soovime igale lapsele maksimaalset potentsiaali rakendamist valitud huvihariduse valdkonnas ning loodame näha tulevikus rohkelt enda tegemiste üle rõõmu tundvaid noori.

Tutvu suviste tantsulaagritega siin.