RIINU TRENNIBLOGI | „Enne jõusaali minekut tabas mind paanika. Hirm kõikide trennihuntide ees, kes äkki vaatavad, kui äpu ja hädine ma olen“

Riin, kellega eelmisel nädalal tuttavaks saime ja kes alustas ägedat pooleaastast trenniväljakutset, on tagasi, et rääkida, kuidas möödunud nädal läinud on! Selgub, et mõnikord on universumil hoopis omad plaanid, mis ei pruugi olla vastavuses sellega, mida inimene ise tahab.

Trenni teine nädal kulges mul nagu halvas muinasjutus ja õnnelik lõpp lasi end ikka oodata! Õel saatus viskas mulle kaikaid kodaratesse, et segada korralikult mu üllaid plaane olla jube tervislik ja korralikult trenni teha...

Peale esimest trenni ärkasin hommikul üles sama graatsiliselt nagu Pinocchio (või nõuka-aegne Buratino?). Kõik lihased olid nagu puust. Komberdasin hädiselt ringi, iga liigutust saatsin aihhi ja oihhiga. Tegelikult loogiline ju -treenimata lihased andsid kõva valuga endast märku. See lihaskangus kestis ikka päevi. Ja siis läks kõik veel hullemaks!