Mõlemal naisel on füüsiline aktiivsus olnud oluline osa elust juba varakult ja aidanud neil hilisemas elus tervislikke harjumusi hoida. Sandra meenutab, et tema sportlikud harjumused said alguse aktiivsest perest: „Käisin jalgpallitrennis ja suusatasin palju koos emaga,“ rääkis ta.

Kui keskkoolis tähendas treening Sandra jaoks eeskätt kaalulangetust ja järjepidevus lõppes üldjuhul tulemuse saavutamisel, siis tõeline arusaam treeningu tähtsusest ja mõjust jõudis temani pärast esimese lapse sündi. „Kui minu laps oli pooleaastane, mõistsin, et see aeg on vajalik iseendale ning et treening ei ole vaid hea vormi saavutamiseks, vaid ka vaimse tervise hoidmiseks.“

Inga mängis pikka aega korvpalli, kuid pärast põlvede ülekoormust leidis ta alternatiivina jõusaali. „Jõusaal ei ole nii mänguline ja võistluslik, kuid see oli teadlik valik. Motivatsiooni lisasid sammude jälgimine ja nutikella kasutamine, mis aitasid ootusi ja reaalsust paremini peegeldada,“ kirjeldas Inga.

Süümepiinadeta treeningud laste kõrvalt

Sandra ja Inga on ühel meelel, et treeningute jaoks aja leidmine sõltub mõtteviisist, prioriteetidest ja planeerimisest. Tasub alustada väikestest sammudest ja lühematest treeningutest. Lisaks ei tohiks tunda süümepiinu, et laste kõrvalt leiad aega iseendale – see on emadele teada tunne. Kvaliteetaeg iseendale on õigustatud ja vajalik.

„Meil kõigil on sama palju aega. Muutus peab toimuma mõtteviisis – treening pole midagi, mida tehakse vaid siis, kui aega üle jääb, vaid see on sama oluline kui uni, mis on minu prioriteet number üks. Kuue aasta jooksul emana olen mõistnud, et olen parem ema, kui olen puhanud, treeninud ja hoolitsenud oma vaimse tervise eest. Nii on mul rohkem energiat lastega tegelemiseks. Kui võtan kvaliteetaega iseendale, ei teki süümepiinu. Enamasti tunnen süümepiinu siis, kui kulutan aega pärast pidutsemist pohmaka päevadele või sotsiaalmeedias skrollimisele,“ selgitas Sandra, lisades, et isegi kiiretel aegadel leiab ta trenniks aega – näiteks 20-minutiline HIIT-treening laste mängimise ajal on piisav.

Ingagi on süümepiinu tundnud, kuid need ajad on minevik. „Paljudele naistele tundub iseenda jaoks aja võtmine egoistlik. Ütleksin vastupidi – egoistlik on endale mitte aega pühendada ja siis eeldada, et teised minu närvilise olekuga hakkama peaksid saama. Me vastutame enda eest ise ja see on vastutus, mille eest ei tohiks põgeneda. Alles siis, kui ma olen tasakaalus ja rahuolekus, suudan olla abiks teistele – eelkõige oma lastele ja sõpradele.“

Mõlemad naised usuvad, et lapsed õpivad läbi eeskuju. „Minu lapsed teevad ise ja treenin ka nendega koos palju – näiteks kasutan neid HIIT-treeningutes raskustena,“ rääkis Sandra. Inga märkis, et tema ema käib jõusaalis ja see on teda positiivselt mõjutanud. „Eeskuju on nakkav, isegi, kui me seda ise tähele ei pane.“

Personaaltreeneri roll ja järjepidevus

Tekib küsimus, kuidas tagada treeningutega järjekindlat alustamist ja jätkamist, eriti kui elu on täis kohustusi. Sandra ja Inga jaoks on personaaltreener mänginud selles võtmerolli.

„Teadlikult võtsin ühendust MotFiti personaaltreeneri Toomas Kartinguga, et alustada jälle jõusaalis treenimisega. Personaaltreeneriga treenimine on eriti kasulik siis, kui motivatsiooni- või energiatasemed kõiguvad. Kui oled kokku leppinud aja, on see kohustus, mis aitab järjekindlalt rajal püsida ja lõpuks muutub treening juba eluviisi loomulikuks osaks,“ lausus Sandra.

Inga lisas, et personaaltreener on nagu sõber, kes aitab treeningutel kursil püsida ja motiveerida tagasilanguste puhul. „Treener tuletab meelde ja innustab tagasi jõusaali minema, kui peaks tekkima paus. Lisaks on tema juhendamine hindamatu – alguses ei pruugi ise kõikidele lihasgruppidele mõelda ja sobivaid koormusi õigesti valida,“ selgitas ta. Lisaks soovitab Inga ka spordiklubi liikmelisuse hoidmist, mis on lisastiimul järjepidevuseks.

Füüsilised ja vaimsed muutused

Treeningud on naiste elu nii füüsiliselt kui vaimselt positiivselt mõjutanud – need hoiavad stabiilsena, vähendavad stressi ja ärevust ning võimaldavad argimuredest välja lülitada. Järjepideval liikumisel, olenemata mahust, on märkimisväärne mõju.

„Olen oma parimas füüsilises ja vaimses vormis kahe lapse kõrvalt. Mul oli eile kontsert, kus hüppasin tund aega järjest ja tundsin, kui heas vormis olen – see on laval väga oluline. Minu eesmärk on olla järjekindel elu lõpuni ja mitte lasta treeningutel kõrvale jääda. Tahan, et mul oleks jõudu oma poegi tõsta ja olla tugev,“ lausus Sandra. Lisaks leidis ta inspiratsiooni Evelin Võigemasti eesmärgist „alasti hea välja näha“.“See on suurepärane siht võrreldes teatud kaalunumbri eesmärgiga. Mul on erinevaid lavakostüüme, mida tahaks kanda, ilma, et peaksin mõtlema, kas ma sinna mahun.“

Inga on samuti märganud olulisi muutusi. „Pole asjata öeldud, et terves kehas terve vaim. Tunnen seda iga päev! Füüsilist koormust saan jõusaali kõrval kehale pakkuda ka loomulike tegevustega,“ selgitas ta, viidates oma toimetustele maakodus ja kalapüügile.

Järjepidevus ja arengupartnerid viivad sihile

Nendele naistele ja emadele, kes soovivad treeningutega alustada, on Ingal ja Sandral jagada mitmeid kasulikke nõuandeid. „Väikesed sammud on alati abiks. Mõnele meeldivad võistlusmängud, teistele tants või jooga. Oluline on leida oma lemmik liikumisviis ja jääda järjepidevaks,“ soovitas Inga, lisades, et alustada aitab ka sammuluger, et jälgida oma aktiivsust.

„Ära alusta uisa-päisa. Soovitan pöörduda personaaltreeneri poole, et määrata hetkevorm ja seada realistlikud eesmärgid. Sageli alustavad naised täie hooga ja tahavad kohe maksimaalselt pingutada, kuid mõistlikum on alustada rahulikult ja targalt“, rõhutas Sandra.

Sõpradega koos treenimine võib olla suurepärane viis ühendada meeldiv kohtumine kasuliku liikumisega, võrreldes lihtsalt kohvikus istumisega. „Käin oma hea sõbrannaga metsas või maanteel rattaga sõitmas. Oleme selle nimetanud „põnevate juttude sõiduks“. Ka meie bändil on alati spordiriided kaasas ja teeme ka tuuritades või reisidel trenni. Vastutus ja arengupartnerid on eriti väärtuslikud, kui alles alustad – see aitab hoida motivatsiooni,“ ütles Sandra.

Treeningutele tasuks läheneda ka teistsuguse mõtteviisiga. Paljud ütlevad, et nad pole spordiinimesed, kuid liikumine ei tähenda, et peaksid olema sportlane. „Tuleks mõelda, kuidas tahad end oma kehas tunda. Harjutakse ära ebamugavuse, istuva eluviisi ja kaaluga, kuid aktiivne elustiil parandab üldist heaolu, suhteid ja eluviisi,“ selgitas Sandra.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab täiskasvanutel teha vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega aeroobset tegevust nädalas või vähemalt 75 minutit kõrge intensiivsusega treeningut nädalas. Samuti soovitatakse teha lihaseid tugevdavaid harjutusi, mis hõlmavad kõiki suuremaid lihasgruppe, vähemalt kaks korda nädalas. Nii Inga kui Sandra on omast kogemusest õppinud, et järjepidevuse ja pühendumisega saab liikumisest nauding ja harjumus.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid