Peatoimetaja veerg | Roheline ja pahur koletis nimega kadedus kannustab tegutsema
Pojal oli paari nädala eest sünnipäev, seitsmes. Sai meilt kingiks telefoni. See on kuidagi traditsiooniks saanud, et enne kooliminekut kingime lastele sünnipäevaks isikliku telefoni – nii on aega mõni kuu kasutamist ja reegleid harjutada, et septembriks esimene vaimustus vaibuks.
Millega me seekord aga arvestada ei osanud, olid viieaastase väikese õe suured tunded. Nagu venna sõrmed kinkepaberi seest telefonikarbi nähtavale olid rebinud, valgusid õe silmisse hiigelpisarad ning ta jooksis nutu saatel oma tuppa. Edasi oli kosta vaid lohutamatut nuuksumist. Proovisime teda lohutada, kuid miski ei toiminud – nutt jätkus väikeste pausidega kogu sünnipäeva vältel.
Tüdruk ei ole tegelikult üldse eriline ekraanifänn ning valib iga kell puu otsas ronimise helendava ekraani asemel, aga teadmine, et ta on nüüd peres ainus, kellel o m a telefoni pole, tõi kaasa ülevoolava kadeduse, mis ta sisse kuidagi ära ei tahtnud mahtuda.
„Kadedus on tunne, nagu oleks inimese sees üks suur, roheline ja pahur koletis. Kade olles märkan teiste laste asju ja tahan, et need kõik kuuluksid mulle,“ võtsime last lohutades Trace Moroney „Kadeduse“ raamatu appi. „Kui mulle kadedus peale tuleb, püüan mõelda nendele asjadele, mis mul on, ja sellele, mida ma hästi oskan.“ Tüdrukust oli muidugi ääretult kahju, aga mis seal salata – ajas ikka itsitama ka, kuidas ta seda asja nii valusalt üle elas... ja nii kade oli.
Tahan ka midagi toredat teha!
Nüüd istun hõredas kontoris, kus üle rea inimesed puuduvad. Väljasaadetud meilidele tulevad vastuseks puhkuseteavitused ja sotsmeedias järgneb üks rannapilt teisele – keegi on Montenegros, keegi Rootsis, keegi Pärnu rannas mõnulemas. Klõpsan kõik aknad kinni ja püüan tööle keskenduda, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. „Tahan ka midagi toredat teha,“ torisen abikaasale telefonis. „Kõik reisivad, aga mina pean niisama passima!“ Mees purskab naerma. Kõlasin nagu viieaastane, kelle vend on just telefoni saanud, aga tal ei ole. Hakkan ise ka naerma.
Aga kadedus on edasiviiv jõud! Ajakiri sai valmis ning mina lähen puhkama – ja võib-olla ootab mind kadedusest kannustatuna ees midagi uut ja ägedat.
Mõnusat viimast suvekuud ja kosutavat puhkust neile, kes pool suve on teiste puhkusi välja kannatanud!