Nelja lapse üksikema: tahtsin rahulikku pereelu, aga sain vaid peksa. Mees ütles, et eelistaks olla pigem sea kui minuga

„Kõige hirmsam oli hetk, kui abikaasa laste ees minu peale urineeris. Helistasin naabrinaisele ja hädaabisse ning põgenesin kodust. See polnud aga kõik, sest järgmine suhe oli veel hullem,“ räägib naine, kes lootis, et leiab õnneliku suhte.

Juba mu esimene suhe, mis tekkis, kui olin 15-aastane, oli vägivaldne. Kolm last sündisid väikeste vahedega ja hoolimata sellest, et abikaasa lubas muutuda, seda ei juhtunud. Esimest korda sain peksa, kui olin kuuendat kuud rase. Olin šokis ja kurb, aga ei suutnud ka ära minna. Kuigi suhtes füüsilist vägivalda rohkem ette ei tulnud, sain regulaarselt tunda vaimset vägivalda. Pärast poja sündi ei muutunud kahjuks midagi, kuigi mees seda aina lubas. Ta hakkas pidevalt kaduma ja kõik muu oli tähtsam: sõbrad, auto remontimine jpm. Kasvatasin last poolteist aastat üksinda, mille ajal esines iga päev vaimset ja füüsilist vägivalda. Olukord läks niivõrd hulluks, et pärast suurt tüli otsustasin asjad pakkida ja vanavanemate juurde kolida. Kohe oli platsis ka lapse isa, kes palus uut võimalust, et alustada puhtalt lehelt. Otsustasin anda talle veel ühe võimaluse