Väike Professor ja unetute linnalaste mõistatus

Mõnedes Tallinna laste­aedades juhtus sellel suvel midagi eriti kummalist. Lapsed, kes muidu meelsasti lõunaund magasid, ei suutnud järsku enam uinuda. Ei aidanud unejutt, ei aidanud unelaul.

Ühel päeval juhtus see ühes lasteaias, järgmisel päeval teises, aga alati terves majas korraga. Mõnikord juhtus nii, et lapsed ei jäänudki magama, mõnikord uinusid jällegi mitu tundi hiljem, nii et kui emad-isad pärast pikka tööpäeva oma kukununnudele järele tulid, põõnasid nood alles sügavat und.

Õpetajad olid hämmelduses, sest sellist asja polnud nende silm veel näinud. Suures mures pöördusid nad isegi linnapea poole, kuid tema ei osanud tekkinud segadust kuidagi selgitada. Kuna kõigil oli mõistus otsas, otsustati pöörduda teadlaste poole, et küsida, kas nemad saaksid välja uurida, mis on linnas järsku juhtunud. Tavaliselt pöörduti kõige keerulisemate probleemide korral Väikse Professori poole. Ta oli linnas austatud ja tuntud teadlane, kes oli lahendanud mitmeid keerulisi juhtumeid.