KRISTIINA BLOGI | Olen nutilahinguks valmis ja kavatsen selle hoolimata ühiskondlikust suundumusest ka võita!

Olin alles teismeline, kui puutusin esmakordselt kokku interneti ja arvutiga. Kodus seda imemasinat meil esialgu ei olnud ning tutvust tuli käima sobitamas Nõmme noortemajas, kus sai aeg-ajalt ikka päevade kaupa mingite arvutimängude taga istutud. Interneti olemus oli mulle pikalt suhteliselt arusaamatu – arvasin, et tegemist on mingi kõikvõimsa müstilise asjaga, kust saab vastused absoluutselt igasugustele küsimustele alates sellest, mida Michael Jackson eile tegi kuni kõige keerukamate süsteemide funktsioonide selgitusteni.

Hiljem, kui olin internetiga juba mõnevõrra sõbraks saanud, aga nutitelefoni veel ei tunnistanud, suhtusin teatava põlgusega inimestesse, kes ütlesid, et vaatavad hommikul esimese ja õhtul viimase asjana oma telefoni. See tundus täieliku absurdsusena, võib-olla isegi haiglase sõltuvusena