„Meie täiskasvanutel ei ole piisavalt digipädevust, et lapsi õpetada. Ekraanide keelamine ei vii kuhugi, tarkus tuleb koos tarbides“
„Väga palju näen lapsevanemate suhtumist, et mis sa passid seal ekraanis ja teed mõttetuid asju, tule päris maailma. Lastel ei ole selleks kahte maailma – see kõik on üks elu, üks põimunud maailm,“ kirjeldab digipädevuse spetsialist Inger Klesment.
Sotsiaalne ärevus, ülekaal, käitumishäired, ükskõiksus, vägivald... Kõike seda seostatakse laste ja noorte ekraanikasutusega. Ja seda kõike ühendab diagnoos, mida kipume suurele osale lastest kergekäeliselt omistama – nutisõltuvus.
Kas kõik on aga nii must ja valge? Eesti Nokia on aastakümneid olnud seesama digimaailm, mida lastest nii kiivalt eemal püüame hoida. Oleme olnud uhked oma e-riigi ja e-lahenduste üle ning maailmale kiitnud, kui targad me digitaalselt oleme. Ometi kodus sajatame lapsi: pane see ekraan ometi käest, tee midagi tarka! Miks see nii on? Miks me lapsi kasvatades ei suuda e-maailmas näha võimalusi, vaid ainult hirmu?
Inger Klesment, Tartu ülikooli digipädevuse spetsialist, on oma südameasjaks võtnud Eesti laste digitarkuse arendamise. Inger usub, et ekraanide järjepideva keelamise asemel peaksime lapsi digiteemadel hoopis harima.
Mida sa näed meie digitarkuse suurima murekohana?
Meie täiskasvanutel – lapsevanematel ja kooliõpetajatel – ei ole endal piisavalt digipädevust, et lapsi õpetada. Väga paljudel õpetajatel puudub väljaõpe, nende õppimise ajal polnud Snapchati ja TikTokki, paljudel isegi internetti mitte. Kui lähen kooli digipädevusest rääkima, on paljudel õpetajatel suhtumine, et aga miks me räägime algklassilastega TikTokist või Snapchatist, see on ju alles 13+ vanusele lubatud. See on väga ekslik arusaam reaalsusest.