Kas kõik on aga nii must ja valge? Eesti Nokia on aastakümneid olnud seesama digimaailm, mida lastest nii kiivalt eemal püüame hoida. Oleme olnud uhked oma e-riigi ja e-lahenduste üle ning maailmale kiitnud, kui targad me digitaalselt oleme. Ometi kodus sajatame lapsi: pane see ekraan ometi käest, tee midagi tarka! Miks see nii on? Miks me lapsi kasvatades ei suuda e-maailmas näha võimalusi, vaid ainult hirmu?

Inger Klesment, Tartu ülikooli digipädevuse spetsialist, on oma südameasjaks võtnud Eesti laste digitarkuse arendamise. Inger usub, et ekraanide järjepideva keelamise asemel peaksime lapsi digiteemadel hoopis harima.

Mida sa näed meie digitarkuse suurima murekohana?

Meie täiskasvanutel – lapsevanematel ja kooliõpetajatel – ei ole endal piisavalt digi­pädevust, et lapsi õpetada. Väga paljudel õpetajatel puudub väljaõpe, nende õppimise ajal polnud Snapchati ja TikTokki, paljudel isegi internetti mitte. Kui lähen kooli digi­pädevusest rääkima, on paljudel õpetajatel suhtumine, et aga miks me räägime algklassilastega TikTokist või Snapchatist, see on ju alles 13+ vanusele lubatud. See on väga ekslik arusaam reaalsusest.

Vanemad arvavad, et kui mu lastel pole oma telefoni või TikToki kontot, siis pole meil ka probleemi. Vale! Kui teil on kodus nutiteler seinal, saab laps kogu sisu sealt kätte. Paljud vanemad ei tea ka, et kui näiteks Minecraft on üks mäng, siis Roblox on nagu Facebooki Marketplace, kus sind ootab miljoneid mänge, millest enamik on

Jaga
Kommentaarid