Eva Kolditsa kolumn | Puhkus libiseb alati liiga kiirelt käest

Alanud on viimane puhkuse­nädal enne tööleminekut. Ausalt öeldes ei saa ma päris hästi aru, kuhu see pikk suvi nüüd nii ruttu kadus, aga olgu! Mida siis selle nädalaga kõik ära peaks tegema? Või pigem võiks teha?

Hakkab tekkima tunne, et midagi jääb tegemata, et midagi jääb kahe silma vahele, et mälu veab alt ja hoopis suurem hulk tööd on olnud vaja puhkuse ajal ära teha. Ja sageli ongi nii – hirmul on justkui õigus, sest kreegivõsa jäi ikkagi korrastamata, korralik vaarika­peenar rajamata, oksad metsast ära vedamata. Oma kordumises on see vägagi koomiline, ent igal aastal ühel hetkel see koomilisus hajub ja hakkab ühtlase meeldetuletusena puhkuse lõpurahu rikkuma.

Äkki õnnestub sel korral üleminekust mööda hiilida? Äkki õnnestub end seadistada kuidagi nii, et algav nädal oleks siiski veel puhkus ja mitte selle lõpu ette­valmistus? Vähehaaval hakkab kehas ikkagi mingi käärimislaadne tunne tekkima…

Imetlen inimesi, kes oskavad