Peatoimetaja veerg | Lapsevanemana on vaja mõista, millist vanemlikku lähenemist teismeline vajab mitte tema vanust vaadates, vaid indiviidina
Teismelistega käib vaikimisi kaasas mingi keeruline kuvand. Kipume (alateadlikult?) kartma, et sel perioodil ei saa täiskasvanud ja noored teineteisest aru, murdeealistega on raske suhelda ning nad on paindumatud või lausa ebaviisakad. Salamisi oleme hirmul aja ees, mil meie lapsed teismeikka jõuavad.
Mul õnnestus äsja 26liikmelise teismeliste seltskonnaga nädalasel koorireisil saatjana kaasas käia. Ei saa salata, et kartsin reisi algul päris korralikult, mis sellest nädalast saab ja kas tulen nii suure arvu murdeealistega suheldes toime. Väga küüniline minust! Eranditult kõik need noored olid nendesse lugupidavalt suhtudes mõistlikud ja koostööaltid ning janunesid uute kogemuste ja vaadete järele.
Mõista, millist vanemlikku lähenemist sinu teismeline vajab.
Mulle oli kõige huvitavam avastus sel väljasõidul, et kui lasteaia- ja algkooliealiste puhul on lihtne peale vaadates öelda, mis vanuses nad umbes on, siis teismeeas läheb see palju keerulisemaks. Ma poleks suutnud neid koorinoori vanuse järgi mitte mingil juhul ritta sättida. Ja seda mitte ainult pikkuse ja välimuse, vaid ka oleku, tegemiste ja arenguetapi järgi. Ja see oligi reisi õnnestumise võti – püüda esimestel päevadel välja selgitada, millist tuge, seltskonda, järelevalvet ja kaasamõtlejat noor vajab, sest siin polnud mingit pistmist sellega, kas ta on 14 või 18.
Usun, et see selgus aitab meid ka lapsevanematena – mõista, millist vanemlikku lähenemist vajab sinu teismeline mitte tema vanust vaadates, vaid indiviidina.
Et jututeemad ja lähedus lapsega murdeikka jõudes äkki pihust ei lipsaks, jagavad seekordses teismelise erinumbris soovitusi, kogemusi ja moenippe nii noored ise, nende vanemad kui ka spetsialistid. Põnevat avastamist ja sooje suhteid peatsete täiskasvanutega!