KRISTIINA BLOGI | Tundsin ühiskondlikku survet saada väikese vanusevahega lapsed, aga ei olnud selleks valmis

Oma esimest last ootasin sõbrannaga ühel ajal ning isegi meie laste sünnitähtajad olid paaripäevase vahega. Lapsed otsustavad muidugi oma sünniaja ise, nii et lõpuks tulid beebid ilmale 3-nädalase vahega. Kui sõbranna jäi veidi üle aasta hiljem juba teise lapse ootele, siis mina tundsin alles palju hiljem, et olen valmis olema kahe lapse ema.

Olin kuulnud arvamust, et kahe lapsega läheb alguses tunduvalt raskemaks ja siis mõne aja pärast kergemaks. Olen sellega põhimõtteliselt nõus. Algus oli tõesti keeruline, sest esimese lapse jaoks oli õe sünd paras šokk, kuna tema senine turvaline ja tähelepanurikas maailm kukkus ju kokku. „Kauaks ta jääb?“ küsis ta siis, kui beebi oli umbes kuu aega vana. Praeguseks on 6,5-aastase ja kohe kolmeseks saavate tüdrukute suhe ameerika mägede taoline kogemus. Ärritavalt tihti nad kraaklevad, võistlevad, tülitsevad ja näägutavad üksteise kallal, pannes korralikult proovile oma ema-isa kõrvakuulmise ja närvid. Samas leidub pea igapäevaselt südantsoojendavaid hellushetki, kus õed ennastunustavalt üksteist kallistavad ja õrnustega üle valavad. Küllap on selline dünaamika tegelikult suhteliselt tavaline.