RIINU TRENNIBLOGI | Trennis käimisest on raske rääkida seltskonnas, kus on au sees pigem vinoteegid ja pagarikojad...
„Jõusaal kuulub kuskile sinna jõmmide-bemmide-dresside ja muidu veidi teistsuguste inimeste ampluaasse,“ kurdab meie trenniblogija Riin kuvandi üle, mis tema suhtlusringkonnas jõusaalile omistatud on.
Sel nädalal oli tööl hirmus kiire, aga ilmad olid kontoritööks väga palavad. Olgem ausad, pigem kiskus ikka randa. Lisaks algas kolmel lapsel kool. Sebimist ja kohanemist oli rohkem, kui oleks soovinud. Näiteks oli lastevanemate koosolek kõigil kolmel samal päeval ja enam-vähem samal ajal. Ausalt, füüsiliselt pole kõikides samal ajal viibimine võimalik, kuigi vanemaid on kaks.
Trenni osas aga tunnen , et jõusaalis käimine on natuke häbiasi ja sellest ei räägita.
Ma ei tea, kas asi on minuvanuste inimeste maailmavaates või selles, et lävin väheke „kultuursemate“ inimestega, aga trenn ja eriti veel jõusaal, kui selline, pole kindlasti meie seltskonnas normaalne ja igapäevane asi. Kui me lobiseme kohvinurgas möödunud nädalavahetusest või eelmisest õhtust, siis muljetame uuest odavast vinoteegist, lahedast kontserdist, mingist mõnusast uuest pagarikojast, soodushinnaga saabastest või heal juhul rattasõidust südaööl, aga mitte trennist. Noh, jooga on vast enam-vähem okei, sellest sobib nagu rääkida ja seal on trendikas käia. Sest see on rohkem ka nii-öelda vaimne-hingeline ala või vähemalt on selline jooga kuvand. Aga jõusaal kuulub kuskile sinna jõmmide-bemmide-dresside ja muidu veidi teistsuguste inimeste ampluaasse.
Seega vaikin ka mina ja noh, mis sellest nii väga rääkidagi. Käin kolm korda nädalas ja proovin enda vormi parandada. Tunnen end iga korraga paremini ja naudin kogu protsessi väga.
Löön nüüd selja sirgu ja meenutan oma abikaasa sõnu: trennis käimine EI ole häbiasi. See on normaalne ja vajalik tegevus, et enda tervise eest hoolitseda. Proovin edaspidi sellest valehäbist jagu saada!