Britt Ernewein: vanavanemate olemasolu on luksus. Ärme pahanda, kui see luksus tuleb kommikottide ja lõdvemate reeglitega

Istun tütre viiulikontserti kuulates oma neljase pisipoja kõrval, temast teisel pool ta vanaema. Kontsert on lapse jaoks tüütu alates hetkest, mil ta õde enam ei mängi. Ta teeb ühe demonstratiivse ja valju haigutuse, selle peale ilmub kui võluväel ta sülle kommikotike koos vanaema silmapilgutusega. Vanaemad ja nende kommikotid, minule pole see asi esiti kohe üldse meeltmööda...

Mingi osa minust kihvatab. Olen juba valmis alustama loengut teemal, et last ei saa ega peaks maiustega rahustama, kannatlikkust tuleb õppida ja üleüldse on kell juba sealmaal, et see suhkrulaks lööb välja täpselt uneajaks. Ja sellega pean ju tegelema mina, mitte vanaema, kes oma kodus tol hetkel rahus telekat vaatab!

Sellest hoolimata hoian suu lukus. Vaatan, kuidas esimene komm lapse suhu lupsab ja ta käe vanaema põsele paneb. „Aitäh, ma armastan sind.“

Las kasvatamine jääda vanematele, mäng vanavanematele

Küll on mu lapsed vanavanemate juures saanud õhtusöögist loobudes võileibasid, kummalistel kellaaegadel ja kummalistes kogustes pulgakomme kui ka hammaste äratulekul hambahaldjalt padja alla summasid, mis panevad mind hambaid krigistama. Esiklapsega olin ma veel see „kõige targem lapsevanem“. Kõik pidi käima raamatu järgi, olema korrektne. Muidu saab ju laps ära rikutud, eks. Aga mida rohkem aega (ja lapsi) edasi, seda enam saan ma aru, et tegelikult...ei ole mitte midagi katki.

Lapse kasvatamine, piiride kehtestamine, järjepidevalt täisväärtusliku toidulaua tagamine ja kõik muu on eeskätt lapse vanemate roll, mitte vanavanemate. Ja sellest hetkest, kui ma selle omaks võtsin, läks ilmselt kõikide elu mitu kraadi toredamaks.

Suure tõenäosusega on ka need pealtnäha murevabad ja piirideta hellitavad vanavanemad olnud kunagi lapsevanemad, kelle argipäevi täitsid käsud ja keelud. Sel ajal, kui nad oma lapsi kasvatasid, polnud poeriiulitel silme eest kirjuks löövat maiusevalikut. Polnud mänguasju, mis löövad laste silmad särama ja nende vanemad hulluse piirile ajavad (igasugused kakavad mängukoerad ja räägitut järgi kordavad elukad, ma pean teid silmas!). Ajad olid teised ja kuigi nad oleks tahtnud oma lastele tuua taevast kuu ja tähed, oli see võimatu. Täna enam pole.

Täna on neil võimalus anda see kõik oma lapselastele.

Lubame vanavanematel oma aega lastega nautida nii nagu nad soovivad

Minu argipäev on täis nelja lapse vaidluseid, koduseid ülesandeid, koristamist, pidevat laveerimist saja lauamängu korraga mängimise vahet. See on minu tavaline elu. Need hetked, mis raskematel perioodidel mind kurnavad ja väsitavad, on nende jaoks hoopis teise väärtusega. Nende kodudes ei ole enam igal hommikul kostvat unist tatsumist (või noh, 11-aastase puhul pahurat trepist alla trampimist) või lõbustatud kilkeid. Nende päevad pole täidetud kleepuvate käte poolt tehtud paidega või tugevate kallistustega. Need hetked on nende jaoks harvad ja sõltuvad suuresti juba suureks kasvanud laste armust.

Seega ärme pahanda, kui lapse suhu jõuab miski, mida ise sinna parema meelega ei suunaks. Kui komme tundub taevast alla sadavat. Kui hambahaldjas tundub olevat palgatõusu saanud. Kui pisikesse pihku pistetakse lahkudes võib-olla ebaratsionaalselt suur rahatäht. Las vanavanemad hellitavad. Kuni meie teeme kodus kõik enda äranägemise järgi, ei riku need hetked last ühelgi moel ära. Las vanavanemad loovad lastega ise sellise sideme nagu neile õige tundub.

Ei armasta ka mina poepihve või neoonvärvides komme, aga ma olen üsna veendunud, et kui 98% nädalast söövad mu lapsed normaalselt, siis see aeg-ajalt tekkiv nihe ei tee neile absoluutselt mitte midagi. Või siiski: toob nende näole suure naeratuse ja jääb millekski, mida tulevikus heldimusega meenutada.

Lehmakomm enne uinumist? Üks hinnalisemaid lapsepõlvemälestusi

Kui mina võin esmapilgul vaadelda lapsele kontserdil kommipaki andmist kui eksitavat kasvatusmeetodit, siis lapse jaoks jääb ilmselt meelde, et vanaemal oli igaks juhuks just talle mõeldes alati kommikott kaasas.

Mäletan minagi, kuidas maal vanaema juures ootas mind enne magamaminekut padja all lehmakomm. Mõnusalt kleepuv. Et unenäod tuleksid magusad. Tänapäevane mina oskaks lapsevanemana selle üle vaid ohke kuuldele lasta. Mis komm enne magama minekut? Hambad on ju pestud! Aga vaadates sellele tagasi kui lapsepõlvemälestusele, olid need hetked mu jaoks nii uskumatult armsad ja hinnalised.

Tänasel vanavanemate päeval proovime ehk olla vähem karmid, suruda peale vähem oma kasvatusstiili ja vaateid ning aktsepteerime lihtsalt seda, et tegelikult oleme me õnnega koos. Kui meil on vanemad või ämmad-äiad, kes tahavad meie lastega aega veeta, on meil vedanud. See on luksus, mida kõikidel ei ole.