Kas sa tead, kes on Piltsbergid?

Mõned asjad on kindlad – Piltsbergid on värvilised, rõõmsad, lapsemeelsed ja tegusad ning enamasti kohtab neid metsas. Aga kes nad siiski täpsemalt on ja mida nad metsas teevad, räägib algupärane Piltsberg ehk Illimar Pilt, kes tõmbab juba 6. oktoobril käima lastefestivali Kidsfest.

Illimar, kuidas sa ühte tavalist Piltsbergi iseloomustad?

Ühe tavalise Piltsbergi tunneb juba kaugelt ära. Kohe kindlasti on ta värviline. Rohked värvid toovad tahes-tahtmata täiskasvanutel suunurgad ülespoole ja lastega trallides purustavad koheselt jää. Ühest korralikust Piltsbergist kiirgub välja suisa ebaeestlaslikku positiivsust ja elurõõmu. Me teame, et kui ette tuleb raskemaid päevi ja tumedamaid tundeid, siis päeva lõpuks on neist alati midagi õppida. Ja kuidas sa saad siis sellisesse kingitusse negatiivselt suhtuda? Järelikult on ka tumedamad toonid vajalikud, et me saaksime maailma täielikult kogeda.

Kes Piltsbergide hulka kuuluvad?

Piltsberge on mitut sorti. Ühed tegelased on Piltsbergide pere, kes blogide ja sotsiaalmeedia vahendusel oma elu, märkamisi ning lihtsalt positiivsust maailmale jagavad. Peresse kuuluvad Illimar ja Kadri ning nende kolm tütart: Merimee (10), Elanora (8) ja Madeliine (6).

Siis on veel Piltsbergide metsatiim. See on samuti nagu üks suur vahva pere. Need värviplahvatused trallivad metsas ringi ja tutvustavad lastele loodust kui loomulikku mängukeskkonda. Tralli ja lõbu kaudu saavad lapsed kogeda maailma, mis on siinpool ekraane, ning õppida uusi teadmisi looduse kohta.

Räägi veidi lähemalt enda pereliikmetest, kes samuti Piltsbergide ettevõtmistes osalevad.

Piltsbergide tegemistes osaleb mu kallis kaasa Kadri ehk Katu. Temal on kanda väga tähtis metsaprintsessi roll. Eriti rõõmustavad selle üle lapsevanemad, keda ootab metsas ees metsaprintsessi poolt kaetud imemaitsvate söökidega piknikulaud ja prõksuv lõke. Ehk lapsevanemad saavad tulla metsasünnipäevadele käed taskus ja nautida pidu nagu külalised.

Oled osanud rõõmu tuua lastele ja lapsemeelsust hindavatele täiskasvanutele. Mida sinu meelest tänapäeva laps vajab, et rõõmus olla?

Lapsed vajavad rõõmuks üksteist ja oma vanemaid.

Mida ma metsas näen, on see, et lapsed vajavad rõõmuks üksteist ja oma vanemaid. Siis tulevad juurde vabadus ja liikumine ning tasakaal. Kõik algab ikka suhetest. Laste silmad löövad särama, kui näevad oma semusid sünnipäevale tulemas. Aga kui soovid, et see sära muutuks laste silmis ilutulestikuks, on vaja käima saada lapsevanemad. Kui me suudame lapsevanemad samuti trallima panna (enamjaolt see nii ka juhtub), siis alles sünnib tõeline maagia.

Võib-olla pole mõni isa jupp aega oma lapsega mürgeldanud, tagaajamist mänginud või temaga, laps seljas, ringi kapanud. See, kui ema või isa tähelepanu lapsele juhib ja temaga räägib sulaselges mängukeeles, on kõikse suurem rõõmu looja. Siis alles tulevad sellised asjad nagu pingete vabastamine ehk vabadus metsas päriselt hullu panna, joosta ja kõva häält teha. See mõjub lastele nii teraapiliselt, kui nad saavad ennast välja elada. Eriti puudutab see üle kümneaastaseid lapsi. Kokkuvõttes vajab tänapäeva laps rõõmu tundmiseks oma vanemaid ja sõpru, mitte aga seda, et neid mugavalt ekraani taha ära suunatakse.

Mida enda laste kasvatamise puhul eriti oluliseks pead?

Eeskuju, kohalolu ja tasakaalu. Ma olen nii sünnipäevadel kui ka oma koolitustel rääkinud, et laste kasvatamine on maailma lihtsaim asi – neid ei pea niivõrd palju õpetama, kuivõrd neile eeskujuks olema. Kui sa soovid, et su laps oleks 30-aastaselt tervislik, pealehakkaja, julge, enesekindel, sportlik, siis pead täna ise see inimene olema.

Laps ei usu sind, kui käsid tal lillkapsast ja brokolit süüa, aga ise ajad burgerit näost sisse. Või käsid lapsel kõvasti trenni teha, kuid su enda treeningharjumus piirdub ainult telekapuldi poleerimisega. Ma proovin oma lastele olla nii hea eeskuju kui võimalik. Teismeeas tulevad juba uued eeskujud ja iidolid, kuid vundamendi laome meie vanematena.

Ma jälgin ka tasakaalu. Äärmused ei ole head. Ei ole tore lapsi oma piiritu tähelepanuga üle külvata, et kogu aeg mürgeldamine käiks, samuti ei otsusta ma kogu aeg nende eest mingeid asju. Loomulikult olen olemas, kui neil päriselt mind vaja on, kuid proovin anda neile nii palju iseseisvust kui võimalik.

Siit tulebki kolmas asi – kohalolu. Kohalolu kõige suurem tapja on tavaliselt ekraanid. Ei pea olema just mingi superteadlane, et saada aru, kuhu lapsevanematel tänapäeval aeg kulub ja mille pärast ei leita mahti lastega päriselt trallida. Meil kõigil on ekraanisõltuvus, kellel suurem, kellel väiksem, aga kui võtad päriselt aja lapsega koosolemiseks, tuleb seda teha ilma ekraanita.

Te pole oma kaasaga just keskmised või tüüpilised lapsevanemad. Kuidas ise tunned, mille poolest te teistmoodi olete?

Me tegelikult peame ennast ikka üsna tavalisteks vanemateks. Kuid ühe asja võib kindlasti välja tuua: me ei ole talveunne suigutanud oma lapsemeelsust. Seda näitab juba meie julgus käia ringi värvilistes riietes keskkonnas, kus isegi helehall võib juba tähelepanu tõmmata. Julgeme ja tahame lastega mängukeeles suhelda. Minu meelest on see kõige suurem lõks, kui võtame lapsevanema rolli liiga tõsiselt. Me ei lõpeta mängimist sellepärast, et me saame vanaks, vaid me jääme vanaks, sest lõpetame mängimise.

Kust ammutab üks Piltsberg ja muidugi ka sina ise oma energiat?

Eks ikka sealt, kust me seda kõik ammutame. Kõigil meie sees on olemas erinevad vajadused. Laias laastus jaotuvad need füüsilisteks ja emotsionaalseteks. Üks tähtis emotsionaalne baasvajadus on naudingute baasvajadus. Kui me teeme meile meeldivaid tegevusi, saame sellest energiat juurde. Oluline on kaardistada ära need tegevused, mis sind ikka päriselt ka täidavad. Koogi söömine ja veinitamine on päris nauditav tegevus, aga kas sellel on pikaajaline mõju sinu energiataseme tõusule? Väga kahtlen.

Minu sisemist energiatassi täidavad sellised vahvad tegevused nagu üksinda metsas matkamine ja lihtsalt lõkke passimine. Sellised kolme- ja neljapäevaseid matku ma pere kõrvalt tihti teha ei saa. Kuid väiksemad laadijad on mul oma hommikurutiin, kus ärkan tund aega perest varem üles ja teen joogat, kirjutan päevikusse, naudin hommikukohvi päris enda mõtetega. Ja loomulikult laeb mind ja kogu meie tiimi see töö, mida teeme.

Siiras tänutunne mõjub meile raketikütusena.

Kui me trallime lastega metsas, kaotame kogu ümbritseva maailma, sealhulgas tihti ka ajataju. On olnud hetki, kus mul kaasa helistab ja uurib, kas on midagi juhtunud, või et sünnipäev pidi kestma kaks tundi, aga sa oled juba pea neli tundi metsas olnud. Ja kui siia veel lisada tänulike lastevanemate tagasiside ning lapsed, kes pärast trallimise lõppu ei taha kuidagi meid minema lasta, siis see siiras tänutunne mõjub meile raketikütusena.

Sinu südameasjaks on lapsed ekraanidest eemale saada. Mida sa selle eesmärgi nimel ette oled võtnud ja kuidas see sul õnnestunud on?

See on üks põhjus, miks me korraldame metsas sünnipäevi ja lasteaiarühmadele ning algkooliklassidele metsatralle – tutvustame lastele ekraanidest vaba maailma. Nooremate lastega pole asi tegelikult nii hull. Jamaks läheb kooliealiste lastega. Kurb on vaadata, kuidas üheksa-aastased ei suuda üle puu teha hüpet, millega saavad hakkama 6–7-aastased tegelased. Lihtsalt nii kaua on möödas sellest ajast, kui nad said oma keha täispotentsiaali kasutada. Oi, kui ägedaks läheb elu siis, kui lastekamp poole matka pealt hakkab kogema seda mõnusat tunnet, mida liikumine annab.

Oluline on omavaheline suhtlus ja emotsioonide peegeldamine. On hoopis teine asi pärast mäest alla kukerpallitamist sõbrale patsu lüüa ja rõõmust tantsida, kui lihtsalt naerunäoga emotikon saata. Kolmanda olulise asjana kasutame fantaasiat. Kahjuks selle tapab ekraanitagune elu kõige kiiremini ära. Lapsed ei koge tänapäeval enam igavust. Kuidas nad saavadki, sest ka täiskasvanud ei koge seda.

Me elame stimulantide ajastul. Nii kui hakkab igav, on meil taskust helendav sõber kohe võtta. Mõni mäng tahab mängimist või kuskil on keegi Messengeri midagi kirjutanud. Paraku on nii, et igavus on selline tegelane, kelle järel sammub loovus. Meie metsas kahjuks igavust praktiseerida ei jõua selle paari tunni jooksul, küll aga äratame ellu fantaasia lugude ja erinevate Harry Potteri stiilis mängude kaudu.

Milliseks laps muutub, kui ta suudab ekraani vähemalt mõneks ajaks ära unustada?

Pärast sõpradega metsas trallimist kogeb enamik lapsi heaolu- ja edutunnet. Ehk eelräägitud naudingute baasvajadus saab kütust juurde. Lapsed soovivad pärast metsatralli olla rohkem looduses, koos semudega mängida ja tunnevad väiksemat vajadust ekraanide järele. See mõju võib kesta nädal-kaks või isegi aasta. Mida rohkem keskkond seda võimaldab, seda pikem ja võimsam mõju.

Keskkonna all pean eelkõige silmas vanemate panust. Loomulikult mängib siin oma rolli, kas perekond elab vanalinnas või Nõmme mändide all. Aga kui laps avaldab soovi, et, emme-issi, lähme ka RMK lõkkekohta ja teeme neid tokisaiu ning vahvaid mänge, mis selle värvilise Piltsbergi tegelasega tegime, ja vanem kohe kuidagi ei viitsi, vaid suunab lapse multikaid vaatama, siis ei ole see keskkond just eriti toetav.

Meie tiimi käe all on metsaga taaskohtunud tänaseks pea 20 000 last. Loomulikult on selles pundis lapsi, kes sünnadel korduvad, ja ka vanemad kirjutavad tagasisidet, muidu meieni ju positiivne tagasiside ei ulatuks. Üks paremaid edulugusid oli ühe noormehe sünnipäev, kellele tegin sünna Sütiste pargis. Kohtusin tema ja ta emaga aasta hiljem, kui korraldasin poisi semule sünnat. Ema ütles, et terve viiekordse maja poisid on pärast seda sünnipäeva päevad läbi Sütiste pargis ja ehitavad onne. Isegi telefonid unustatakse koju, käi ja otsi mööda parki lapsi taga ning hõika poisse tuppa sööma, nagu seda tehti mobiilidele eelnenud ajal.

Piltsbergide korraldatud metsasünnipäevad on juba päris kuulsad. Mida metsasünnipäeval tehakse ja miks see lapsed nii rahulolevaks muudab? Mis on see tegevus, mis lastele metsas tõepoolest alati peale läheb?

Eelkõige lubatakse lapsel olla laps. See, milline täpselt üks sünnipäev välja näeb, ei oskagi täpselt öelda, sest iga sünnipäev on teisest erinev ja nii sünnipäevalapse kui ka külaliste moodi. Sisuliselt me paneme lapsed justkui autorooli ja juhendaja istub kõrvalistmele. Eesmärk on sõita punktist A punkti B. Kuidas lapsed gaasi tallavad ehk kui tempokas sünna tuleb, otsustavad nad ise. Juhendaja lihtsalt vahepeal tutvustab läbi erinevate mängude erinevaid teeotsi, kustkaudu on võimalik punkti B jõuda.

Sünnipäeva alguses teeme soojendusvõimlemise, mis meenutab midagi kehalise kasvatuse tunni alguse ja klounide kooli lõpueksami vahepealset. See kümme minutit näitab meile ära, kui kaasatud on vanemad, kas peame lapsi käima tõmbama või tuleb neid hoopis maandada, kas tempo on kiire või tuleb hoopis kulgemise trall. Mängutoa sünnipäeva stsenaariumi võid silmad kinni ka ette ära näha, aga meil seda ei juhtu.

Sinu abikaasat kutsutakse metsaprintsessiks. Milline on Katu maitsev võluvägi?

Katu armastus toidutegemise vastu on pannud nurruma lugematul hulgal inimeste kõhte. Parimad komplimendi tegijad on muidugi lapsed ise, kes ahjusooje viineripirukaid metsas sedasi mugivad, et vahepeal peab hingamist meelde tuletama. Ja loomulikult on legendaarsed tokisaiad. Nende tegemine pakub megalt nalja ja tulemus on maru maitsev. Tundub küll, et täitsa tavaline pärmitaigen toki otsas, aga metsaprintsess paneb sinna sisse ka võluväge, mis teeb selle ülikohevaks ja eriliseks. Kõige rohkem on metsaprintsessilt küsitud tema legendaarse kapsapiruka retsepti. See on vaieldamatult kõikide täiskasvanute lemmik. Isegi need, kes ei paneks kapsapirukat muidu suu sissegi, on andnud võimaluse ja pärast, silmad imestusest suured, küsinud, et mis imeline asi see nüüd oli.

Milline on sinu roll 6. oktoobri Kidsfestil?

Mina tõmban kohe hommikul tralli lahti ja teeme koos suurte ning väikestega ühe mõnusalt vahva ja parajalt naljaka hommikuvõimlemise. Päeval panen ma selga Papsid.ee pusa ja teen paar koolitust lapsevanematele. Kuid kindlasti jääb mul mahti ka mõneks energiat üles tõstvaks sutsakaks päevasel ajal.

Kidsfesti ürituse kohta loe lähemalt SIIT!

Piltsbergide tegevusega saad ennast kursis hoida SIIN!