Ursula Ratasepp: imetlen neid, kes on veendunud, et end ei tohi laste kõrvalt käest lasta. Mina sellega oma argipäevades hakkama ei saa

„Lapsed, ma saan oma kolumni!“ hõiskasin telefoni käest pannes, ise ühelt jalalt teisele hüpeldes. „Oma kolonni? Mis see on?“ imestas Laurits. „Ma ei teadnudki, et sa sellist asja tahad,“ uuris Mirt. „Miks!?“ oli Jaakob jahmunud.

„Sest mul on Klaara…“ tunnistasin häbelikult. Meie neljas laps, neljakuune pesamuna, kellega koos taas­avastame beebimaailma.

Sügise saabudes, pärast pikka maaelusuve, naasime linna. Saatsin teised kooli ja jäin lõpuks Klaaraga kahekesi. Läksime patseerima. Ja siis poeaknal oma peegelpilti silmates taipasin, et olengi märkamatult, täiesti ilma igasuguste üleminekuvaevusteta sisenenud jälle beebimaailma. Mu välimust võinuks nimetada hellitavalt boheemlaslikuks, järsemalt lihtsalt kaltsaklikuks