KRISTIINA BLOGI | Trennid on tähtsad, aga maakohas elades pole kõik võimalik kuni laps iseseisvalt ringi ei liigu

Minu lapsepõlves oli suuresti ainuke sportlik tegevus, mida harrastasin, osalemine kehalise kasvatuse tundides. Kartsin pallimänge, sest rahvaste pallis sai haiget ning jalgpallis ei õnnestunud mul vist kunagi pallini jõuda. Mulle ei meeldinud ka jooksmine, sest kiiresti hakkas pistma ja küllap ei osanud ma õigesti hingata. Üldiselt aga puudus lihtsalt füüsilise pingutuse harjumus. Olen küll eluaeg palju jala kõndinud ning rattaga sõitnud, lapsena ka puude otsas roninud ja muid aktiivseid õuemänge mänginud, aga regulaarne trenn kui selline tegelikult puudus.

Meie koolieelikust vanem tütar sooviks osati sõbrannade eeskujul käia balletis, iluvõimlemises, „tavalises“ tantsutrennis ning rulluisutrennis. Kahjuks või õnneks (tegelikult ikkagi muidugi kahjuks) on meie väikeses kodukülas huviringide valik vägagi piiratud, aga ütlen ausalt – isegi kõike seda, mis seal pakutakse, ei ole meil paraku lapsele võimalik lubada. Ühest küljest paneb piirangu peale rahakott, eriti nüüd,