Liisa Vijard: silmad valguvad vett täis, sest ma ju tegelikult ei taha, et väikelaste kõrvalt tekkinud rutiin läbi saab

Vaatan enda ümber ringi ja näen, et elutoapõrand on kaetud laiali pillutud mänguasjadega. Põlvekõrgusel märkan klaaspindadel näpujälgi ja köögist kostavad ühe väikese inimese hõiked, mis tõlgituna tähendavad seda, et aeg on välja mõelda tänase päeva teine toidukord.

Lapsed: Nikolas (7), Emma Loviise (1)

Instagram: @p2rnpuu

Samal ajal tiksub kell just nii palju, et on aeg meie pere koolipoisile järele sõita ja jätta muud tegevused mõneks ajaks sinnapaika. Kuklas tiksumas mõte, et kuidas see logistika küll täna välja hakkab nägema, kui juba mõne tunni pärast on vaja sõita lapsega trenni, kuhugi vahele mahutada beebi uneaeg, koristamine, näljaste suude toitmine. Ja just on kalendris teavitusena punaseks löönud märge, et üks klient ootab tänaseks valmis monteeritud videot.

Järsku taban end aga mõttelt, et mis siis saab, kui kunagi enam ei ole seda mänguasjahunnikut, mida kokku korjata, neid rasvaseid näpujälgi köögiaknal ja linnupoegi meenutavaid kisavaid nokakesi,