Tihtipeale juhtubki olema nii, et isadelt oodatakse vähem ja iga samm, mille nad teevad, saab aplausi osaliseks. Aga kas me samas ei vähenda sellega ise isade tähtsust laste kasvatamises? Rääkimata sellest, et mõneti saadab see signaali, et mehed ongi saamatud ja pole võimelised laste hoolitsema. Lapsega mänguväljakul mängiv isa või kodutöödega aitav isa ei peaks olema harukordne, eriline ega eraldi kiitust vääriv. Vähemalt mitte seni kuni me samamoodi ka emasid argielu toimimas hoidmise eest ei kiida. See peaks olema normaalsus. Ka isa on lapsevanem sama palju kui ema. Miks me ootame emadelt rohkem ja mõistame neid kergemini hukka sammude eest, mis igale isale koheselt andeks antaks, sest „ta ju vähemalt üritas“?

Anna kommentaarides teada, kas oled samuti sarnast suhtumist tajunud või ka ise kogenud!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena